Tuhanded naised on end ära tundnud Inge Lööki toredatel postkaartidel, mis ülistavad naistevahelist igavest sõprust. Vanad naised postkaartidel naudivad praegust hetke ja elavad võib-olla isegi veidi hulljulgelt, sest elu ei kulge nagunii etteantud juhendi järgi. Vahvate vanamemmede elus on kaks päeva, mille pärast pole vaja muret tunda: eilne ja homne.
Soome graafikut Inge Lööki on nime põhjal tihti eestlaseks või taanlaseks peetud. Tegelikult on tema kunstnikunimi valitud hoopis sibula (rootsi k lök) järgi, mis on Inge meelest piisavalt ebameeldiv, et kunstnikunimeks sobida.
Inge ise elab just nii, nagu õpetab, ja tema joonistused on pildikesed tema enda elust. Talvel võib teda näha koos sõbrannaga tõukekelguga mööda merejääd kihutamas või tundide kaupa tagumiku peal mäest alla laskmas. Suvel süüakse suhkruvatti või juuakse puu otsas klaasike veini. Hea, kui pähe tuleb midagi ootamatut, mis lubab hetke nautida.
Kui vanamemmedega postkaardid jõudsid Soomes raskuste kiuste lõpuks müügile, osutusid need üle ootuste menukaks. Sõnum oli kohale jõudnud hoolimata sellest, et naishuumor on uus žanr, vanade naiste huumorist rääkimata. Enamasti on meil peas stereotüübid kibestunud vanamuttidest. Inge Lööki meelest näitab vanamemmepostkaartide populaarsus, et naised käivad eluga kaasas, on rõõmsameelsed, palju elanud ja näinud ning julgevad iseenda üle naerda. See on tõend sellest, et nad on rahul iseenda ja oma vanusega. Inge Löök arvab, et vanadus on meil halba valgusesse sattunud inimeste endi hirmude tõttu. Tegelikult tunnevad väga paljud, et just vanana elavad nad oma elu kõige rahulikumat ja paremat aega. Ilma elukogemuseta on raske näha, et elu on ime. Inge tunnistab, et tema vanaprouad on natuke provotseerivad, sest kunstnik tahab, et naised julgeksid ise olla ja seda ka välja näidata.
Vanamemmedel on seljataga pikk elutee, mille jooksul nad on olnud alati ka teekonnal iseendasse. Nüüd on nendele rännakutele lisandunud ka reis Eestisse. Inge Lööki vanamemmepostkaarte saab septembris ja oktoobris vaadata Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19), kust nad jätkavad oma teekonda teistesse Eesti paikadesse. Näituse pealkiri „Vahvad vanamemmed” on tabav nii eesti kui ka soome keeles, milles „vahva” tähendab tugevat.
*
Elu mõte on elamises
Pirjo Laakso
Vanamemmed ei taha olla „keegi teine kuskil mujal”. Nad ei taha vahetada praegust hetke ei nooruse ega isegi uue elu vastu mitte. Vanamemmed naudivad sõprust ja koosolemist. Kogemused on toonud nad tänasesse päeva ja mineviku valusatele õppetundidele on leitud seletus. Ilma ööta pole päeva ja ega pidev päev teekski õnnelikuks. Elu on hinnaline just sellepärast, et see ükskord lõpeb.
Praegune vanus on vanamemmede meelest täpselt sobiv. Täiskasvanuks olemise kitsad normid ja reeglid on kõrvale heidetud – nüüd võib jälle laps olla. Keegi ei tea, mitu sõpruse aastat, päeva või sekundit on alles jäänud, aga just praegu on kõik hästi ja sellest piisab.
Vanamemmede meelest läheb elu seda raskemaks, mida rohkem selle pärast vaeva näha. Vanamemmed ei jookse peaga vastu seina. Kõigele antakse aega, sest vägisi ei sünni elus midagi säravat. Vanamemmed ei tee kunagi midagi sellepärast, et nii on alati tehtud. Võib juhtuda, et sel suvel istuvad nad ainult pargipingil ja söövad suhkruvatti.
Elu vanamemmede aias on lihtne. Neil pole raha ega võimu, kuid neil on aega lihtsalt olla. Vanamemmede meelest on tõeline rikkus ainult see, mis teeb maailma paremaks. Vanamemmed on rikkad, sest nad teavad, kui palju on piisavalt. Ja kui rikkus pole materiaalne, raatsitakse seda ka teistele jagada.
Vanamemmed väldivad kella ja ka kõiki teisi numbreid, mis püüavad elu mõõta. Nad ei taha mõelda oma vanuse ega vereproovi peale. Neil pole aega säästvaid kodumasinaid ja nad ei söö kiirtoitu. Nende meelest on pidev aja kokkuhoidmine viinud selleni, et kellelgi pole aega ei enda ega oma lähedaste jaoks. Selle aja, mis teistel läheb aja säästmise peale, kasutavad nad elamiseks.
Väga harva juhtub, et vanamemmed on samal arvamusel, ja kangekaelusus pole neile sugugi tundmatu. Kaks arvamust on siiski parem kui üks: siis on võimalik valida. Ja üks pluss üks on kaks ainult siis, kui mõlemad saavad oma arvamuse juurde jääda. Mis kasu oleks teineteise tiibade kärpimisest?
Sõbrad on samal lainepikkusel: nad kuulavad ja julgustavad teineteist. Elu nõuab mõnikord vaba langemist ja usku endasse. Elu nõuab ka endale truuks jäämist. Kui sulgeda kõrvad oma soovidele, võib küll elus kaugele jõuda, kuid endale võõraks jääda.
Vanamemmed kulgevad kõrvuti – teineteisele lähemal või kaugemal – just sellisena, nagu nad on. Sõprus on hinnalisem kui maine varandus: see on teise mõistmine ja endaga leppimine.
Vanamemmed vastutavad ise oma tegude eest. Pole mõtet süüdistada kedagi teist, kui salv on tühi, pidu ei õnnestu või inimsuhted purunevad. Vastutus iseenda eest on nii suur eelisõigus, et seda ei tasu isegi laiskuse pärast ära anda.
Vanamemmede tulevik on täiesti lahtine. Nad ei taha osta turvalisust, kuigi seda pakutakse vägisi. Nad ei lähe reklaami ohvriks, kuigi see sokutab neile erakordset õnne. Nad teavad, et nad on õigel ajal õiges kohas, ja teevad oma valikud ise.
Tuleb kõvasti uskuda sellesse, et kõik läheb hästi, et elul on alati midagi head varuks, isegi kui vahepeal veidi lõdvemalt võtta. Peab julgema teha ka neid asju, mida ei saa ennustada. Nii püsib tee rõõmsatele üllatustele valla.
Vanamemmed on lahendanud filosoofe igavesti vaevanud küsimuse: elu mõte on elamises.
