Igaühe eluloos on midagi huvitavat, õpetlikku või isegi saatuslikku. Tihtilugu saame sellest aru aga alles tagasi vaadates: järele mõeldes selgub, kuidas meie kõigi elu peadirigent on meile kannatuste kaudu uue suuna kätte näidanud või isegi uue kaaslase kinkinud. Nagu muinasjutus, kus prints peab kõigepealt lohega võitlema ja selle maha lööma, enne kui saab printsessi naiseks.
Romantiline osa minust alustakski lugu Elma ja Wolf-Dietmar von Strykist meeleldi sõnadega: „Elasid kord vapper rüütel ja nõiutud printsess. Rüütli perekonnale oli kunagi Maarjamaal kuulunud üle kolmekümne mõisa, aga ajaloo keerdkäikude tõttu elas rüütel suurema osa oma elust hoopis Saksamaal. Noorpõlves seilas ta meremehena aastaid mööda maailmameresid, hiljem sai temast hoopis automüüja. Printsess elas aga ühes Eesti väikelinnas haridusnõuniku tagasihoidlikku elu ega teadnudki, et tegelikult on ta hoopis nõiutud printsess. Ühel päeval viis saatus neid kokku…”
Lapsepõlvelood Eestist ja kohtumine päris-Eestiga
Wolf-Dietmar von Stryk oli Eestist kuulnud kogu lapsepõlve. Tema ema juures kohtusid pidevalt baltisakslased, neid oli umbes kolmkümmend inimest. Nagu tol ajal kombeks, toimus sõbralik kohtumine kaetud laua taga ja lapsel lubati alati täiskasvanute juttude juures olla, pärida ja oma nina vahele toppida. Niimoodi kestis see kuni Dietmari 15. eluaastani, mil ta läks merele ja kontakt jäi koduga väiksemaks.
Huvi Eesti vastu jäi kestma. Kuna nõukogude ajal oli Eestis käia võimatu, tuli leppida raamatute lugemisega. Paljud saksa kirjanikud, ka baltisakslased on kirjeldanud Baltimaade elu, näiteks Eduard von Keyserling.
Esimest korda käis Wolf-Dietmar von Stryk Eestis 1992. aastal perekond Stryki suguvõsa kokkutulek Viljandimaal Vana-Võidus. See oli esimene Eestis peetud suguvõsa kokkutulek.
Pärast sõbralike piirivalvuritega suhtlemist Läti piiril sõitis Strykide seltskond bussiga üle piiri Eestisse – maale, millest Wolf-Dietmaril oli oma ettekujutus. Tegelikkus oli šokeeriv ja jube. Baltisakslased olid arvanud, et Baltimaades on asi parem kui mujal Nõukogude Liidus. Aga see, mida nad nägid, raputas läbi. Tundus, nagu oleksid nad jõudnud aega viiskümmend aastat tagasi. Selline oli näinud välja Saksamaa pärast sõda.
„Sõda purustab palju, aga seda, et sotsialistlik kord ka niipalju purustab, seda ma ette ei kujutanud,” meenutab Wolf-Dietmar von Stryk. „Majad olid katki ja teed kohutavas olukorras. Lapsest saadik olen mõtetes Eestiga olnud ja teadnud, et Eesti on ilus. Teadsin ka, et eestlased on hoolsad ja teevad oma maa korda. Ja nüüd võib öelda, et see on juba toimunud, kusjuures kihutava kiirusega.”
Alates 1995. aastast elab Wolf-Dietmar von Stryk alaliselt Eestis. Alguses, kui ta hakkas Viljandis elama, siis imestasid kohalikud eestlased, kuidas ta saab siin küll elada, aga tema arvas, et küll saab. Ja elu paremaks minek on ennast tõestanud. Plaan elukohta muuta hakkas kujunema pärast infarkti Saksamaal, kaks aastat enne lõplikku kolimist.
Võitlus lohega
Dietmar ise arvab, et ta sai infarkti suurte pettumuste, kurvastuse ja viha tõttu, mis ta oli oma abielus just läbi elanud. Nimelt hakkas ta naisest lahku minema, ühe eluperioodi uks oli sulgunud ja võtmedki vahetatud…
Infarktiga haiglas olles selgus, et tuleb teha ka veresoonte operatsioon ja kui Dietmar andis operatsiooniks loa, käis tal korra peast läbi mõte, kas tasubki narkoosist ärgata…
Tasapisi operatsioonist toibudes leidis ta ootamas abipalvega kirja ühelt ettevõtlikult Eesti naiselt, Viljandi haridusinspektorilt, kes palus materjale kunagi Strykidele kuulunud Kõpu mõisa kohta ja mõne isiku kontaktandmeid, kes võiks selle kohta informatsiooni jagada. Võimalik, et just see, et keegi kusagil Eestis vajas tema abi, andis Dietmarile uue elusuuna. Kohe hakkas mõte jooksma, milliseid andmeid ta kuskilt saab ja et ta hakkab hoopis ise sellega tegelema, mitte ei otsi kedagi teist. Pärast kohustuslikku paranemisperioodi sõitis Wolf-Dietmar von Stryk uuesti Eestisse.
Vana suguvõsa mõis kosjasobitajana
Elma von Stryk jutustab: „See oli juhus, et üks naisterahvas otsis ise mehe üles. Ma olin ikka lõpp agar! Otsisin ta üles sellepärast, et töötasin tol ajal Viljandi haridusosakonnas algõpetuse inspektor-nõunikuna. Tahtsin teha midagi kasulikku algklassiõpetajatele. Oli üldtuntud asi, et inspektorid ei teinud midagi tarka, ainult kontrollisid. Tahtsin olla teistmoodi ja teha kihelkondade teatmiku, kuhu on kogutud oma piirkonna muinsus- ja vaatamisväärsused, et õpetajad ei peaks eri kohtadest ja entsüklopeediatest infot kokku otsima, et mis oja või kivi nende kodukandis on. Kutsusin õpetajad kokku ja arutasime seda asja. Leidsime, et võiks ajas tagasi minna kuni aastani 1925, kui kihelkondade aeg ära lõppes, ja kui võimalik, siis veel varasema ajani.
Teadsin, et nagunii mõeldakse, et inspektorid muudkui õpetavad, aga ise ei tee midagi. See mõttekäik oli mulle tuttav, sest olin ise ka õpetaja olnud. Kuna olin õpetanud Kõpu koolis, siis otsustasin, et võtan ise Kõpu kandi käsile ja teen sellise raamatu nagu teiste käest ootaks.
Kõpu keskseks kohaks ongi Kõpu mõis, niisiis mõtlesin, et sellest tuleks ka kindlasti kirjutada. See tundus suurevõitu töö olevat, sest mõisa kohta oli raske infot leida – omanikud olid ära ja järelpõlvkond ka.”
Dietmar lisab vaikselt ja sõbralikult vahele, et räägi nüüd ikka sellest ka, kuidas me tuttavaks saime. Elma näitab brošüüri Kõpu kohta ja lisab, et sinna kanti see lugu nüüd lähebki. Kui Elma kurtis, et Kõpu mõisa kohta on nii raske infot otsida, siis üks saksa keele kolleeg mainis, et Sakalas oli just kirjutatud, et Kõpu mõisaomaniku järeltulija von Stryk käis hiljuti Eestis. Elma polnud seda artiklit märganud, aga otsis lehe üles. Sealt sai ta teada, et Strykid olid käinud Vana-Võidus. Elma võttis ühendust Vana-Võidu kooli direktoriga ja tema faksis Wolf-Dietmar von Stryki aadressi. „Ise kujutasin ette, et saan mõne vanaproua aadressi ja siis küsitlen teda Kõpu kohta. Vanaprouadega jookseb mul jutt alati hästi,” räägib Elma. „Kui siis mehe nime nägin, ei kujutanud ma ette, kui vana ta olla võiks, ja mõtlesin veel, et pean temaga kiiresti ühendust võtma.”
Elma meenutab: „Mäletan kohtumist, kui olime kohvikus ja istusime vastamisi. Muretsesin, kuidas ma saan vestlusega hakkama, sest tõlki polnud kaasas ja mu saksa keel oli ununenud. Äkitselt küsis Dietmar hoopis, kas ma olen õnnelik. Mõtlesin veel, et nüüd pean targalt vastama, ja ütlesin, et õnnega on nii, et vahel oled õnnelik ja vahel mitte. Hiljem olen küsinud, kuidas selline arukas mees nii äkki sellise teema üles võttis, aga Dietmar selgitas, et asi oli keemias. Mäletan veel, et kohvikus istudes olid mu käed laual. Dietmar võttis mu käed ja ütles, et need on ju printsessi käed ja ise ütled, et elad maal ja teed maatööd? See oli mul tookord sundolukord, maaelu ei meeldinud mulle üldse, aga tuli sellist elu elada ja ma ei mõelnud iialgi, et mina lähen lahku… Külanaised ikka rääkisid tagaselja, et ei see siidikinnas midagi tee.”
Dietmar lisab muheledes, et tema ei suutnud algusest peale ette kujutada, et Elma-sugune naine elab taluelu.
Printsess pintsliga
„Kirjutasin ükskord kalligraafias Dietmari nime ja tema võttis selle endale mälestuseks kaasa,” räägib Elma, kuidas sai temast tänu abikaasale kunstnik.
„Kui läksime pärast abiellumist Saksamaale, küsis ta ühes kunstikaupluses, mida ta võiks mulle osta. Kui Dietmar sai šoki Eestisse tulles, siis mina sain šoki seal kunstipoes – valik oli nii suur! Olin olnud kogu tööelu Kõpu koolis kunstiõpetaja ja mul polnud siis mingisuguseid vahendeid, polnud pintsleid ja akvarellid olid nagu telliskivitükid, kust värv ei tulnud välja. Dietmar ostis mulle üht-teist ja kui ma hakkasin pärast proovima, siis ütlesin, et siin pole tegijat vajagi, värvid teevad ise!”
Dietmar lisab, et nende pulmareisil Elma ainult maalis. Küll söe, küll akvarellidega. Tänu Dietmari innustusele ja kiidusõnadele saigi Elma kunstnikuelu alguse. „Võib-olla on ta isegi liiga palju kiidusõnu öelnud minu tööde kohta,” arvab Elma von Stryk tagasihoidlikult.
Riidaja kabeli taastamise ühisprojekt
Kui Wolf-Dietmar von Stryk kolis Eestisse, olid tal alguses suured plaanid, et hakkab siin tööle, aga Saksa arstid ütlesid, et ei mingit tööd enam, tööaeg on nüüd läbi. Ilma tegevusta mees olla ei oska ja nii võttis ta esimeseks ülesandeks taastada perekonna kabel Riidajas. Riidaja mõis oligi esimene, kus ta Eestis olles käis. Mõisa kabel oli väga kurvas olukorras, ainult seinad olid püsti ja needki kuuliauke täis – seda oli kasutatud lasketiiruna.
Kui Dietmar otsustas Riidaja kabelit taastama hakata, käis Elma temaga kaasas ja aitas tõlkida.
Kui Riidaja kabel sai valmis ja pidi toimuma selle sisseõnnistamine, oli Strykide suguvõsa rahakassa liiga tühi, et altarimaali teha. Elma ütles Dietmarile, et milles küsimus, ta teeb ise ära.
„Pärast on paljud mulle ette heitnud, et kuidas sa küll julgesid mõelda ja öelda, et teed ära. Mina rumala peaga ei saanud aru, mis siis valesti on: raha oli otsas, seinal peab midagi olema,” selgitab Elma von Stryk.
„Altari pidi kinkima Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium. Palju asju sai niimoodi kingituste abil korda. Mõtlesin, et teen kas või ainult selleks korraks, kui toimub pidulik jumalateenistus. Eks hiljem võib keegi teine teha korralikuma altarimaali. Aga nüüd on see jäänud ja kohalik rahvas ei taha kuuldagi, et see maha võetaks.
Altarimaali läbimõõt on 1,1 m. See on klaasmaal. Tahtsin teada, kuidas selle tegemine käib. Mul oli ainult üks hirm: nõukogude ajal olid kõik kohad täis Lenini portreesid ja mõtlesin, et peaasi, et Kristus ei tuleks Lenini nägu. Riidaja kabel ei ole suur, proovisin teha nii, et igal pool, kus istud, maal justkui vaataks sind. Seda ma tahtsin ja püüdsin. Nüüd on nii, et ükskõik, kus istud, vaatab Kristus sulle otsa.”
Rohkem Dietmar Eestis restaureerinud pole, ta leiab, et iga vald peaks ise oma ajalooliste objektide eest hoolitsema. Riidaja mõisaga pole midagi ette võetud, taastada on lastud ainult kabel ja antud siis suguvõsa loal valla käsutusse.
Kingitused ja legendid
Strykide elutoa seinal on õlimaal Riidaja kabelist, mille Elma abikaasale tänavu veebruaris raamatu ilmumise puhul kinkis. Saksakeelses raamatus „Morsel-Podrigel. Das Stammhaus der Familie von Stryk in Livland/Estland 1562–1919–2003” räägitakse sellest, kuidas Strykid Eesti- ja Liivimaale tulid.
Maal valmis salaja Elma Männimäel asuvas korteris, mis on talle ateljee eest. „Kasutasin selle maali tegemisel Dietmari fotot, kus ta kõnnib kabeli ees teel, et mitte millegagi eksida. Ei julgenud Dietmari maalida, ma pole ju portretist, võin ennem karikaturist olla. Raamatu esitlusel rääkisin ka, et ei julgenud Dietmari teha, aga kleebin tema fotosuurenduse siia kahekordse kleepsuga, et selline kunstiliik on ka lubatud – kollaaž. Rahval oli nalja palju.”
Elma räägib Riidaja kabeliga seotud põneva loo: „Kui töömehed hakkasid kabelit korrastama, siis leiti sealt suur hulk luid ja üks pealuu ka. Kõik kondid korjati kokku, pandi kilekotti ja kummalisel kombel viidi need vallavanema laua alla. Meile helistati ja paluti sugulastele teatada, et kas soovitakse uusi matuseid korraldada. Saksamaa sugulased arvasid, et nad ei hakka kaugele sõitma. Korraldati siis väikesed matused, Dietmar pidas kõne ja panime küünlad.
Mõni aeg hiljem hakkas vallavanem rääkima, et kui luud olid olnud valla kontoris laua all, siis igal öösel, kui vallamaja oli valve all, oli signaal karjunud. Kuigi kohaletulnud turvamehed ei leidnud kunagi kedagi. Ja nii oli see kestnud, kuni kondid sai maha maetud.”
Üks lugu oli veel. See juhtus melioraatoriga, kes oli vallamajas ühel õhtul üksinda tööd teinud, kui tundis, et keegi seisab uksel. Seisiski – üks pruunis ülikonnas mees. Melioraator mõtles, et küll külaline tuleb edasi ja räägib, mis ta tahab. Aga hetke pärast polnud uksel enam kedagi.