Epp Petrone
“Kas süda on ümmargune?”
Petrone Print, 288 lk
Viimase kolme aastaga on Petrone Print oma “Minu...”-sarja reisi- ja iseenda avastamise raamatutega kinkinud Eesti lugejatele tervelt kakskümmend sise- ja välisrännakut erinevatese maadesse ja saatustesse. Lisaks veel mõned sarjavälised reisiromaanid nagu Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” ja äsjailmunud Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”.
Petrone Prindi reisiraamatud on praeguse aja “Seiklusjutud maalt ja merelt”. Rahutud rändurid leiavad neist sugulashingi ja kogevad äratundmisrõõmu, lisaks saavad veel häid nippe võõral maal ellu jäämiseks ja sissejuhatuse kohaliku kultuuri ning kommete mõistmiseks. Diivanirändurid või kodukassi tüüpi inimesed naudivad seda, et “ohtlik” ja värvikirev maailm neile koju kätte tuleb, aga ilma vaeva ja higita!
Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” on eriline raamat sellepoolest, et kirjanik püüab lisaks tavalisele reisiraamatu küsimustele-vastustele – miks ma rändama läksin? keda ma kohtasin? kuidas hakkama sain? mis mulle uuel maal meeldis-ei meeldinud? – uurida rahutute rändinimeste tüüpe ja nende motivatsioone sügavamalt. Uurimisobjektid on tal põnevad. Kodumaatu ja erinevate rahvuste segu Djellah on keskealine, värvika natuuri ja kireva elulooga naine, kes ühtaegu võlub Eppu ja mõjub samas hoiatavalt. Autor kohtub mitme “sõnumitoojaga” st inimesega, kes talle mõnel murdehetkel abikäe või -sõna ulatab. Mõne uue probleemi mõnikord ka, sest avatud loomuga autor ei oska mängurite käike kohe läbi näha. Nii need elukogemused tulevad!
Põnevaid isikuid liigub raamatu lehekülgedel mitmeid, kuid silmapaistvam neist on Epu rännukaaslane Harri – karismaatiline, omamoodi andekas ja sihikindel inimene, kelle kummalised teooriad, eriline elufilosoofia ja paljunäinud ränduri sitkus võluvad Eppu sedavõrd, et ta otsustab mitmeks kuuks mehe kaasränduriks hakata. Raamatu edenedes ja Harri eluloo väljakoorumisel, tema kummaliste eluvalikute selgumisel hakkab autori imetlus osaliselt kaduma. Sama aja jooksul, kui Harri mõju väheneb, hakkab Epu enda elutaevas vaikselt selginema. Taevas päris selgeks selle raamatu lõpus ei lähegi, sest ühe eluetapi tähendus on veel lõpuni läbitunnetamata. Autor on teel mis teel, kuid see ei sega – elu ongi rännak, kas siis sise või välismaailmades, või mõlemas koos – kuidas keegi just loodud on. Poolt ja vastu mõtlemisainet jagab “Kas süda on ümmargune?” heldelt ja on huvitavaks suviseks kaaslaseks erineva ootusega lugejatele.
Suur tänu Epule, et ta oma rändamise-kasvamise kogemusi teistega jagab!
Kristel Schwede
