Kõige kõrgem on vererõhk kohe pärast südamelihase kokkutõmmet (süstoolne vererõhk), madalaim pärast südamelihase lõõgastumist (diastoolne vererõhk).
Täiskasvanu keskmine vererõhk on 130/80 mm/Hg.
Tavapärasest normist madalama vererõhuga täiskasvanuid on kuni neli protsenti elanikkonnast. Madalaks loetakse vererõhku siis, kui rahuolekus korduval mõõtmisel ei ületa süstoolne (ülemine) rõhk 100 mmHg ja diastoolne (alumine) 60 mmHg.
Perearst Vanda Kristjani sõnul on madal vererõhk üldjuhul inimese eripära: „Aga kui me vererõhust kui probleemist räägime, siis tegelikult räägime me südame- ja veresoonkonnahaigustest, mille puhul normist kõrgem vererõhk võib olla ohtlik. Madalat vererõhku kartma ei pea ja see ei ole ka ei insuldi ega infarkti riskitegur.“
Tõsi, vahel tekitab madal vererõhk ebamugavust. „Kui on näiteks palav ja inimene ei ole piisavalt joonud, võib tal pea pööritama hakata, ta võib isegi ära minestada,“ nimetab dr Kristjan üht üsna levinud madala vererõhu kaasnähtu. Eriti lihtne on silme eest mustaks minemine kiirel kehaasendi muutmisel, eriti püstihüppamisel, kuna vererõhk ei jõua kiiretele liigutustele lihtsalt järele. Kui vererõhk on madal, jõuab ajusse liiga vähe verd (see tähendab hapnikku) ning see põhjustab enesetunde halvenemise. Aju hapnikuvaegus võibki põhjustada minestamise.
Hüpotoonikud peavad teadma, kuidas ekstreemseid olukordi vältida ja kuidas ennast aidata. Halva enesetunde puhul oleks sellisel inimesel õige sügavalt ja rahulikult hingata, otsida koht istumiseks või kükitada. Abiks on ka võimaluse korral midagi jahedat juua.
Dr Kristjan ütleb, et inimene lihtsalt peab õppima madala vererõhuga elama, rohtudega seda ei ravita. Mis põhiline, tuleb olla füüsiliselt aktiivne. Vajalik on just võhma treenida, ekstreemseid füüsilisi pingutusi pole vaja. See käib igas vanuses inimeste kohta. Söögil ei ole madala vererõhuga inimeste puhul esmatähtis roll, kuigi vedelikupuudust ei tohi lasta tekkida. Ei maksa ka peljata neid toite, mis rahvameditsiinis vererõhu alandajatena kasutuses, arooniamarju näiteks.
„Inimene, kellel on eluaeg madal vererõhk olnud, talub seda üsna hästi. Ja ega arooniaid süües see rõhk nüüd päris nulli kohe kindlasti ei lähe,“ muigab perearst.
Madal vererõhk ei pruugi aga sellisena püsida inimese elu lõpuni. „Teatud vanuses toimuvad organismis muutused, mis võivad vererõhku tõsta. Kõrge eani säilib madal või normaalne vererõhk harva. Nii et kõik võiks alates 40. eluaastast lasta oma vererõhku aeg-ajalt mõõta, et halbu üllatusi kõrge vererõhu näol ei tuleks,“ paneb perearst südamele.
Madal vererõhk ei anna, muide, ka garantiid, et teie südamega midagi ei juhtu. „Tõenäosus haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse on madala vererõhuga inimestel küll väiksem, aga kõik südameprobleemid ei tulene ainult vererõhust. Võivad olla näiteks südamelihase põletikud,“ hoiatab dr Kristjan.
Edasi loe ajakirjast!
