On laule, mille sõnum omandab lõpliku ja selgepiirilise tähenduse üksnes nende loojate suu läbi edasi antuna, ja leidub lauljaid, kelle esitatu kõlab liiga isikupäraselt, et sobituda mõne teise solisti repertuaari. See lause on nagu kutsutud ja seatud iseloomustama artist Viljo Tamme (53). Tema mahlakas tämber on toonud kuulajateni palad “Nüüd ma tean”, “Mälestus”, “Vaikin siis, kui mul on valus”, “Ingel”, “Laugaste pääl on jää” ja palju teisi.
Kuskil kauguses majakas vilgub,
selle valgusest hakkab mul soe...
Mida olulist võtsid lapseaastatest ellu kaasa?
Kõigepealt mingi elementaarse huvi inglise keele vastu. Ma õppisin seda juba lasteaias, kuid pean tunnistama, et ega ma seda siiani veel korralikult oska. Kaasa võtsin ka muusikaarmastuse. Lasteaias pandi mind koos Agu Tammeoruga laulma, ka koolis laulsime temaga koos. Aastaid hiljem osalesime Axiga saates “Kaks takti ette” ja pääsesime eelvoorust edasi. Telesse seekord siiski ei saanud, sest üks meist oli tol päeval haige.
Suur osa mu muusikuks kujunemisel kuulub Radio Luxemburgile, mida sai krigina-kragina saatel kuulatud. Tol ajal tehti ju tõhusat tööd selle nimel, et nõukogude rahvas ei kuuleks seda, mida ta kuulma ei peaks.
Kas sind õpetati midagi pühaks pidama?
Leiba ja üldse sööki. Kuidagi valus on nüüd vaadata, kuidas inimesed igasugu show’des toitu pilluvad ja kuidas see neile nalja teeb. Mulle õpetati, et söök pole mängimiseks, ja see seisab elu lõpuni meeles.
On sul mõni ekstreemne kogemus või mälestus, mis sööbis kauaks hinge?
Oli vist aasta 1968, kui nõukogudeaegne televisioon, ilmselt kogemata, näitas otseülekandena Sopotist Christie esinemist. Tol ajal olid ju sellised asjad range tsensuuri all. Arvata võib, et eks neid päid ikka lendas hulgi. Toona ma nii muidugi mõelda ei osanud. See oli esimene Lääne bänd, mida live’is nägin.
Milliseid huvisid ja unistusi endas kandsid?
Kui kaaslased ja sõbrad tahtsid saada autojuhiks, lenduriks või kosmonaudiks, siis mina hoopis näitlejaks või kunstnikuks. Lõppkokkuvõttes ei saanud ei üheks ega teiseks. Ka freesijaks mitte, kuigi mulle seda ametit mõnda aega Tartu 17. kutsekeskkoolis õpetati.
Kunsti ja näitlemisega olen siiski põgusalt kokku puutunud, ja ega elu veel läbi ole. Küll jõuab!
Mind köitis väga bänditegemine, ehkki ma tollal ei võtnud seda kui elukutset. Siis toimis ikka ütlus: “Ma saan aru küll, et sa mängid ja laulad, kuid ütle, mis tööd sa teed!”
Kui tihti läksid iseendaga vastuollu?
Üsna sageli ja teen seda seniajani. Olen kärsitu ja iseenda vastu nõudlik tüüp, eriti asjus, mis puudutavad mu laulude lindistusi. Alguses arvan, et nagu kõlbab, pärast aga mõtlen, et võinuks teha hoopis paremini, teistmoodi...
Kolletunud noodid,
vana kannel voodil,
päevinäinud viiul seina peal...
Mis ajab noore mehe lavale – edevus, soov publikule rõõmu valmistada või tahe ennast nii-öelda vabaks laulda-mängida?
Arvata võib, et eelkõige edevus, sest missugusele mehehakatisele ei meeldiks, kui plikad ümber tiirlevad.
Jah, alguses on edevus, kõik muu tuleb hiljem, ka närveerimine ja tunne, et iga esinemise lõpp on nagu suur vabanemine. Pärast saabub ka rõõm igast hästi tehtud ja hästi läinud ülesastumisest. Kui vähemalt üks inimene on mu laulu kuulates kolm minutit õnnelik, võin lugeda oma missiooni täidetuks.
Kas sul oli iidol, keda püüdsid laval jäljendada?
Neid iidoleid ikka jagus. Kõik artistid, kelle muusikat me suurel ja laial kodumaal kuulata ei saanud ega võinud, olid iidolid. Meiegi tahtsime pikki juukseid ja kitarre, aga kus sa sellega! Austasin ja jumaldasin välismaist bändimusa, sest keelatud vili oli nii magus!
Mis oli esimene bänd, mille koosseisus üles astusid?
Esimest bändi ja esimesi lindistusi tegime Agu Tammeoru kodus, sest temal oli makk! Selle bändiga me üles ei astunudki. Tõelise, tõeliste pillidega pundi panime kokku Tartus, kuid selle eluiga osutus lühikeseks: mind võeti Vene kroonusse. Seal sai poolteist aastat lisaks tavapärasele sõdurielule ka bändi tehtud ja oma kümmekond korda esinetud. Nii et oma “tõelised triibulised” sain kätte “välismaal”, Odessas.
Kuidas, kelle kutsel või soovitusel sattusid FIX-i?
See on pikk lugu. Pärast sõjaväge kutsuti mind bändi, mille nimi oli Hexel. Tartu kohvikus Sigma hakkasid toimuma meie neljapäevaõhtused esinemised ja need olid väga popid. Ukse taga lookles järjekord. Üsna varsti pakuti mulle võimalust osaleda ansamblis Viker-6, mis oli juba poolprofessionaalne bänd. Koos sellega sai tehtud ka esimene välistuur Karjalasse.
Mingil ajal lahkus FIX-ist selle asutajaliige Väino Land ning tuli lagedale jutuga asutada uus bänd, mis hakkaks tegutsema Eesti Riikliku Filharmoonia egiidi all. Selleks sai Repriis, kuhu mina alguses ei mahtunud. Mind kutsuti Tartu ansamblisse Maagia. Maagia poisid olid tegijad ja töökad, nendega sai ette võetud niisuguseid lugusid, mida keegi teine ei julgenud tol ajal viljeleda, Led Zeppelini “Kashmir” näiteks. Kui olin saanud Tartu levimuusikapäevadel auhinna, võttis Land kätte ja kutsus mu Repriisi, sealt edasi kulges tee juba kauni kodumaa avarustesse. Läks veel paar aastat ja FIX lagunes koost. Kui alles jäänud liikmed tulid Repriisi, otsustati, et FIX-i nimi peab edasi elama, ja nii leidis Repriis oma maise lõpu.
Nimeta üks märksõna, mis iseloomustab FIX-is oldud viitteist aastat, ja ütle, mida need aastad sulle andsid?
Võimas! Eelkõige sain kogemusi ja mul avanes võimalus näha, kuidas elatakse-ollakse mujal maailmas. Endast tuli anda sada protsenti ja rohkemgi. Publikut pole võimalik petta, ta saab kohe aru, kui teed midagi tujutult või vastu tahtmist. Kui aga paned esinemisse tuld ja kirge, tekib saali ja lava vahel niisugune keemia, mida on raske sõnadega edasi anda. Need suured kontserdid pigistavad sind tühjaks nagu sidruni.
Kas kirjutasid siis juba ise laule?
Enne kroonut võtsime sõpradega kidrad, lõime lahti Juhan Smuuli poeemi “Mina – kommunistlik noor” ja lindistasime selle põhjal “suurvormi”. Trumme asendasid pappkarbid. Mul oli üks läti sõber, kellele oopus nii meeldis, et pidin selle ära kinkima. Koopiat kahjuks ei teinudki. Praegu võib see kõlada päris naljakalt. Aga esimene minu lugu, mis tõeliselt linti sai, oli “Üksindus” ja see sai raadios hitiks.
Kaugeimad ja huvitavaimad esinemispaigad?
Neid on olnud päris palju: lõunas Zambia ja Zimbabwe, idas Kamtšatka ja Sahhalini saar, läänes Toronto.
Ehk meenub mõni naljakas või halenaljakas juhtum.
Parim nali juhtus Omskis. Terve päev käisid kõiksugu tegelased meid hurjutamas ja manitsemas, et tänasel kontserdil olgu kõik okei. Kästi olla pestud, kasitud ja et lõugu ei laiutaks, sest kohale tulevat parteiboss, linnapea, KGB ülem ja teised. Lõpuks, kui lavale läksin, oli närv sees, ja siis see juhtuski. Tavaliselt tervitasin Venemaal publikut sõnadega: “Mõ ošenj radõ, što võ priglasili nas v vaš zametšatelnõi gorod” (me oleme väga rõõmsad, et kutsusite meid oma suurepärasesse linna). Et aga pabistasin, ütlesin “gorodi” asemel “golod” (nälg). Publikule näis see ütlus nii meeldivat, et terve kontsert läks täie hurraaga. Ise mõtlesin küll: “Nonii, Tamm, nüüd on sul kinniminek ees.” Pärast kontserti tuli kogu ladvik lava taha, ja ennäe imet, tänama! Üks siiski muigas, öeldes, et temagi saab aru, et nälg, kuid kas seda on vaja siis niimoodi afišeerida. Nii et seekord läks õnneks...
Kas tuli ette ka elupõletamist ja hetki, mida kahetsed?
Eks ikka. Muusikud on täiesti tavalised inimesed, neile pole miski võõras. Mis kahetsusse puutub, siis mis sellest enam – mis tehtud, see tehtud...
Siin on see mees, kes vanu laule laulab,
siit leiad tee,
mis kaugele sind viib....
Järgmine etapp sinu elus oli Apelsin?
Jah, ja see oli ilus aeg. Kutse Nõukogude Liidu tollasesse ühte populaarsemasse bändi tõstis märgatavalt mu iseteadvust ja ka eneseusku, kuigi FIX-is tundsin ennast laval kümneid kordi kindlamalt.
Elu Apelsinis algas seiklusega. Saabusin Tartust esimesse proovi, kui minu juurde astus mänedžer Ari Dubin ja küsis, kas homme Ašgabatti sõidame. Kõik olid nõus ja minagi läksin nädalaks sinna, kaasas üks särk, paar sokke ja hambahari. Mingid esinemisriided leiti mulle filharmoonia garderoobist, kusjuures pintsak olnud Vello Orumetsa vana lavarõivas. Apelsiniga tuuritasimegi põhiliselt mööda laia kodumaad: Rostov Doni ääres, Moskva ja nii edasi.
Kes ansambli koosseisust kasvas sulle kõige enam südame külge?
Kadunud Mati Nuudega sai igal pool ringi kolatud. Hea loominguline klapp oli kitarrist Mart Paukliniga. Tõnu Aare läks just siis Soome elama. Üldiselt olid nad kõik vahvad sellid, ainuüksi Ants Nuut oli omanäoliselt värvikas kuju.
Armsaim laul toona? Armsaim lava?
Püüda oma laule liigitada on võimatu. Nad on kõik nagu oma lapsed: mõni natuke parem, mõni kehvem. Aga parim lava ja parim publik olid Kaunases. Venemaal oli peaaegu igas paigas väga temperamentne kuulajaskond. Kui neile miski meeldis, siis näidati seda ka välja. Eesti publikust oli ja on kõige armsam ikkagi Tartu oma.
Kas tunne, et aeg on küps alustamaks soolokarjääri, saabus seoses mõne sündmusega või suvalisel hetkel?
Kunagi oli telesaade “Õhtu õlleklubis Premium”. Mulle helistas produtsent Ene Leks ja küsis, kas mul oleks võimalik saatesse tulla. Mina võtsin siis omakorda telefoni ja leidsin pillimehed, kes olid sel päeval vabad. Salvestusel küsis Ene, mis on bändi nimi. Mina vastu, et nime polegi, pane ise, mis meeldib. Tema pakkus siis välja, et Viljo Tamme Bänd, mina olin nõus Viljo Tamm Bandiga. Teles sai värskelt ristitud bänd ära näidatud ja nii see ratas käima läkski. Sai selgeks, et seltsis on küll segasem, aga üksiku trubaduuri eelis on see, et vastutada tuleb vaid iseenda eest. Tööd on pisut rohkem ja raha pisut vähem, aga sõltumatus korvab selle.
Nüüd, kus aastad sootuks kustutanud leegi,
sa ei teagi, kuidas
armastasin sind...
2001. aastast alates hakkasid vaheldumisi elama kodus ja võõrsil. Miks sai su teiseks kodumaaks Kanada?
Kohtusin oma kunagise noorpõlvearmastusega, kes elas tollal juba Kanadas ja keda ma polnud näinud kümneid aastaid. Et me mõlemad elasime üksinda, siis mõtlesime, et järsku prooviks koos.
Nüüdseks oleme jälle õnnelikult lahus, mis tähendab, et lahkusime sõpradena. Üks asi on põrsapõlve flirt, teine asi aga kooselu, mis alati ei pruugi klappida.
Räägi pisut oma elust “Välis-Eestis”.
Elan siin vahelduva eduga juba üle kaheksa aasta, hetkel üürilisena ühe eesti vanapapi majas. Tema on Kanada kodanik juba üle viiekümne aasta. Taat pesitseb alumisel, mina ülemisel korrusel, ja nii me, kaks vanameest, elamegi. Et Kanada on heaolu maa ja dollarid kasvavad puu otsas, siis tööd me ei teegi. Hommikul lähed välja, korjad dollarid kokku ja logeled edasi... See oli nali.
Tegelikult ma ikka toimetan siin ka. Et on juba 21. sajand, saab muusikat teha interneti teel. Eestiga ja oma bändikaaslastega olen pidevas ühenduses.
Kas konkureerimine muusikaturul on tekitanud ka raskusi?
Ega mul siin kellegagi konkureerida olegi. Et siin ennast üles töötada, peaks olema vähemalt paarkümmend aastat noorem või olema hästi priske rahakott. Tegelikult oli üks mu siiatuleku põhjus veel see, et tahtsin just muusikast ja esinemistest puhata ning akut laadida. Tundsin end täiesti tühjana.
Kus põhiliselt esined?
Pubides, restoranides, Eesti Majas, sünnipäevadel, pulmas. Viimasel ajal esinen vaid siis, kui kusagile kutsutakse, varem sai mängitud ühes pubis neljal õhtul nädalas. Mul tekkis sinna juba oma fännklubi. Eestis astusin publiku ette viimati FIX-i 40. aasta juubelikontserdil Saku Suurhallis.
Mida tunned Eestimaa vastu kauguste tagant?
Arvan, et olen Eesti eluga paremini kursis kui eestlased ise. Kardan, et kui elu järjest viletsamaks läheb ja riik oma rahva eest hoolt ei kanna, siis on varsti mitte ainult ajud, vaid kõik sealt kadunud. See teeb kurvaks.
Eestiga seovad mind tütar Heddy ja kaks lapselast – Gerly ja Angelina – ning loomulikult sõbrad-kolleegid, kellest puudust tunnen. Nüüd pole ma üle aasta Eestis käinud, varem olin pool aastat Eestis, pool Kanadas.
Aga sünnimaa pole mu südamest kusagile kadunud. Ei saagi kaduda...
Kas tuleb aeg, mil otsustad kindlalt ühe riigi kasuks?
Kindlasti tuleb. Missugune see otsus tuleb, ei oska veel öelda. Praegune nii-öelda maailmakodaniku staatus sobib mulle ja eks elu näitab, mis saab edasi.
Kõik ei mahu hinge,
hing ei ole kaev...
Missugustel hetkedel sünnivad su laulud ja tekstid?
Sellele küsimusele on võimatu otsest vastust anda. Võib-olla hetkedel, mil neis on kõige rohkem mind ennast, ja asjadest, mida südamega tunnen, silmaga näen ja käega puudutan.
Su laulud on sageli nukra alatooniga. Kas need ühtivad su hingelaadiga?
Ega kõik mu laulud nii nukrad olegi, kuid kurvema sisuga palad on leidnud avaramat kõlapinda. Küllap see nišš on kõige vähem täidetud. Hingelaadilt arvan enda olevat pigem tegudeinimese – nii palju, kui mu laiskus seda lubab. See valu aga, mis leidub mu lauludes, ringleb ilmselt kusagil minus, mu alateadvuses ja otsib väljapääsu.
Mis sind elus kõige enam häirib?
Lauslollus, silmakirjalikkus, reeturlikkus. Ja hällist hauani kulgeva tee lühidus – tegema peaks ja teha tahaks ju tunduvalt rohkem, kui meile selleks aega on antud.
Kas oled kogenud enesekaotust ja hingelisi kriise?
Olen – ja küllaga. Üldiselt püüan kõik halva kiiresti unustada. Eks aeg ole kõige parem ravitseja.
Ühes su laulus on sõnad: “Andestust paluma hiljaks jäin...” Kas see käib ka sinu kohta?
Kindlasti käib. Kui inimesed on kaua aega lahus olnud, siis võivad ka kõige siiramad tunded tuhmuda ning igasugune side katkeb lõplikult. See laul on võetud elust enesest. Hetkeemotsioonide tõukel minnakse lahku ja kui mõistus lõpuks pähe tuleb, võib olla juba lootusetult hilja midagi heaks teha.
Mis teeb su päeva paremaks?
Väljapuhatud öö ja head uudised.
Sina ja maailm? Sinu suhe õnnega?
Tänu raudse eesriide langemisele ja arenenud tehnoloogiale ei tundugi maailm enam nii suur, nagu näis omal ajal konnatiigi ääres mõtiskledes. Ja inimesed, kes käivad sinu jaoks tsipa jaburalt riides, räägivad arusaamatut keelt ja kummardavad võõraid jumalaid, elavad tegelikult samade rõõmude-muredega, millega sinagi. Üks hea inimene soovitas mulle: “Korda kogu aeg: “Ma olen õnnelik, ma olen õnnelik!” ja siis oledki!” Kardan, et minu puhul see soovitus ei toimi, sest täiuslikult õnnelik ollakse vaid siis, kui sind mõistetakse.
Miks küll sellised legendid
justkui puudutaks meid endid...
Mitu sooloalbumit on sul välja antud?
Suurema tiraažiga kaks: “Üksindus” ja “Mõtle veel”. Lisaks veel “VTB”, mis läks kunagi ainult raadiotele, ja “Variety”, ingliskeelne promoalbum. Ülejäänud kuus on valminud koostöös ansambliga FIX. Kui siiralt aus olla, siis päris sooloalbumeid mul ju polegi, sest ilma sõprade-kolleegideta poleks sündinud midagi. Minu isikut pole vaja üle tähtsustada, tuleks märgata ka Viktor Vassiljevit, Eeri Bakhoffi, Indrek Järvekülge, Evald Raidmat ja paljusid teisi, kes on minu “juppidest” aidanud meisterdada sellised lood, nagu need nüüd kõlavad.
Kas lähiajal on veel midagi tulekul?
Midagi ikka susiseb ja midagi on kindlasti ka tulekul, kuid konkreetseid veksleid ei taha veel välja käia. Mis aga kindlasti tuleb, on kevad.
Viljo Tamme koduleheküljel seisab lause: “Avalikud esinemised Eestis määramata ajaks peatatud. Kuid ei või iial teada. Kõik on teie kätes...”
See ütlus turgutab lootust, et isegi siis, kui laukad ja aegki on kaetud jääkirmega, on hingesid puudutanud legend temasse uskujate jaoks olemas või tulemas. Kusagil ja kusagilt.
*
Viljo Tamm
Sündinud 23. novembril 1956. aastal Tartus.
1978. aastal alustas muusikukarjääri Tartu ansamblites Maagia ja Viker 6. Viimase põhikoosseisust moodustus aasta hiljem ansambel Repriis.
1981–1996 pillimees ansamblis Fix.
1988–1989 ansamblis Apelsin.
1995. aastal moodustus Viljo Tamm Band, muude projektide kõrvalt algas soolokarjäär. Ilmus album “Üksindus”.
Aastast 2001 asus elama Kanadasse. Esinemised nii Eestis kui Kanadas, Rootsis, Soomes, Saksamaal.
2006 album “Mõtle veel”.
Kirjutanud nii laule kui laulutekste ka paljudele teistele eesti muusikutele-lauljatele.
