Head lugejad! Suur tänu kõigile, kes kirjutasid meile enda ja oma pere lemmiktoidust.
Märtsis ootame teie kirju teemal “Mis on huvitavam, kas kirjandus või elu?”. Kõik kirjad on oodatud aadressil Elukiri, Väike-Karja 12, 10140 Tallinn või e-postiga aadressil kristel@elukiri.ee. Kirjutajate vahel loosime välja Laura Joh Rowlandi raamatu “Charlotte Brönte salajased seiklused”.
Raamatu “Virtina kokaraamat” võitis Hella Tallinnast.
Minu /minu pere lemmiktoit
Minu lemmiktoit on lihtne. See ei tähenda sugugi, et ma ei naudi maitsvalt tehtud ja elegantselt serveeritud rooga. Mulle meeldivad väga pastatoidud ja söön hea meelega pitsat. Igasugustele salatitele jääb mu pilk pidama ning mulle pakutud valikutest mekin ma kõike suurima heameelega. Fantaasiarikkalt kaunistatud koogitaldrik saab alati minu siira imetluse osaliseks. Oo, milline kunstiteos!
Aga minu lemmiktoit on nii lihtne, et selle nimetamine ei too enamasti kellelegi sära silmadesse. Inimesed võivad elavneda, kui kuulevad marineeritud angerjast, soolaheeringast hapukoores koos kuumade kartulitega, tohutust salatihunnikust taldrikul, hiidkrevettidest, grilllihast, puuviljavaagnast, suitsulestast või pannkookidest. Minu lemmiktoidu nimetus on igav, nii tavaline, et see ei kutsu kelleski esile erilisi emotsioone ega tahtmist algatada arutelu kogetud maitseelamustest. Ja teismeline võib üldse imestada: “Mis värk see veel on?”
Kui mul tekib igatsus oma lemmiktoidu järele, siis mõtlen end möödunud aegadesse vanaema kööki laupäevasel päeval. Oleme tulnud just saunast ja pliidi ahjust võetakse välja malmpott. Selle sees on tunde haudunud kartuli-tangupuder. Ja kui panna pudrusilma tükike võid, asetada taldriku kõrvale klaas keefiriga ja kaunistuseks langeb akna taga tasast kevadist lund, siis see ongi minu lemmiktoit. Lemmiktoidust mõeldes ei saa ma unistamata jätta ka lemmikmagustoidust. See on kodune vahukoorekukkel. Need võiksid olla suure-suure liua peal, et ka mu silmad saaksid neist isu täis.
Hella Tallinnast
“Igal linnul oma laul, igas talus oma taar,” ütleb vanasõna. Nii rasket küsimust – mis on lemmiktoit? – annab lahata. Sõjajärgse aja lapsena kõlbas KÕIK. Aga kui kokku võtta, siis olen alati olnud suppidest lummatud. Elu on selgeks õpetanud supivalmistamise nipid ja näiteks pojatütre saabumisel teen tallegi meelepärast.
Tütrepoeg oli päkapikusuurune, kui alustas vestlust:
“Vanaema, kas sul mune on?”
“On.”
“Kas sul piima on?”
“On.”
“Jahu on?”
“On.”
“No näed, siis saamegi pannkooke tegema hakata!”
Asi läks nii kaugele, et lapse ema oli ahastuses – laps on 13 hommikut ainult pannkooke saanud!
Kodune kissell ja mannavaht on ka au sees. Kui ükskõik kes kolmest lapsest on perega saabumas, saan alati vihje, milline toit võiks neid ees oodata. Üks tütardest jumaldab mulgiputru. Aga sageli olen kalleid külalisi siiski vastu võtnud ülepanni pannkookidega koos lihatäidise ja krehvtise kastmega (küüslauk ja aiaroheline).
Tegelikult olen toetunud alati lihtsale ja heale. Metsaannid jäid ju veel mainimata!
Sõrmed juba sügelevad tilli külvama ja peenraid rohima, et supilisandid ja kastmemaitse uueks aastaks valmis varuda! Ilusat kevadeootust!
Ene Raudkats Kuremaalt
Me oleme taaduga kahekesi ja meie lemmiktoiduks on hautatud ja küpsetatud kana kintsutükid. Juurde keedan koorega kartuleid. Neist, mis üle jääb, on pärast hea kartulisalatit teha. Prae kõrvale sööme kas kõrvitsa- või porgandisalatit, ka hapukurk sobib. Roog on nii maitsev, et viib keele alla ja näpud lakuks ka puhtaks.
Sööme vana aja toite. Pudrud meil eriti ei lähe, aga see-eest maitseb kaerakile hästi, mannavaht ka. Silgu- ja seenekastet teen klopitud muna ja piima seguga. Hommikuti sööme muna kiluleiva ja rohelise sibulaga või viinerit kartulisalatiga. Ka maasinki leivaga.
Kui on sünnipäevad, siis on meil alati kanakintsutükkidest praad. Kõigile meeldib.
Urve-Mai Männik Pärnust
Meie pere armastab väga ahjutoite, kas siis kartuli ja segajuurviljadega või kalaga. Räimevorm on hea. Hea on ka pelmeenivorm. Lisame sinna tomatit, paprikat ja munaga piima. Veel meeldib kodus tehtud pitsa, mille peale paneme omatehtud tomati-paprika-sibulasegu. Rohelist köögivilja sööme alates varakevadest, talvel jätkame külmutatud tilli, peterselli ja porruga.
Lehte Laidemäe Järvamaalt
Olen maalt ega olegi eriti harjunud peente ja kallite linnatoitudega. Mäletan varasest lapsepõlvest, et meie, vaeste peres oli peatoiduks kartuli kõrval kapsas. Kui juhtus olema “väge”, see tähendab veidi sealiha, siis keetis ema pidevalt mulgikapsaid. Sellest tehti pärast ka suppi või soojendati see üles kartulite kõrvale. Et meil võid ei olnud, siis pandi kooli lõunaleiva vahele mulgikapsaid või kartuliputru. Sõin seda leiba alati paberi seest, et teised ei näeks, mis mul leiva vahel on. Tudengina sanatooriumis olles harjusin prae kõrvale sööma ka hapukapsa toorsalatit, millele oli lisatud toiduõli, sibulat ja veidi suhkrut.
Abiellusin küll Võrumaa mehega, aga ka temale maitsevad mulgikapsad. Nüüd juba 55 aastat muretseb just tema ja riivib hapendamiseks kapsaid ning sööb meeleldi ka toorsalatit. Toorsalatit teeme ka peakapsastest, õli asemel lisan hapukoort. Kapsad ehk ongi meile andnud senini elujõudu.
Helju Kuus Saaremaalt
Minu pere lemmiktoit on kindlasti kartulipuder ja hakklihakaste, sinna kõrvale rohkelt värsket salatit. See lihtne kodune toit meeldib kõigile mu lähedastele – nii on lihtne lõunatoite valmistada küllatulnud lastele ja lastelastele.
Olen sõjaajal sündinud suure pere laps. Isa suri, kui olin kuueaastane. Ema pidi rasketes sõjajärgsetes oludes pere ülalpidamisega toime tulema. Kõik, mis vähegi süüa sündis, kasutati ära. Suhkrupeedist keedeti siirupit, ülejääk tambiti katki, lisati jahu ja küpsetati sepikut. Kartulist tehti tärklist ja ülejäänud mass läks jällegi kasutusse. Praegugi meenub pliidiraual küpsetatud väikeste sepikukookide maitse. Ema oskus sõjajärgsel ajal toime tulla oli imetlusväärne, kuigi vahel tuli tunda päris tõsist kõhutühjust.
Praegu leian, et kui kodus on olemas piim, leib, kartulid ja aedvili, on põhitoit olemas. Kindlasti ei tohi toidu kallal viriseda, vaid tuleb olla tänulik.
Vaike Kook Pärnumaalt
Meenub see aeg, kui lapsena koolist tulles toaukse avasin ja ninna tungis imeline, ninasõõrmeid kõditav hapukapsasupi lõhn – ema keetis perele meie lemmiksuppi. “Saaks ruttu laua taha suppi sööma,” oli esimene mõte, nina samal ajal kindlaks tegemas, kas seekord on supp lihaga keedetud või kahjuks vaid poslamaslas praetud sibulaketastega, et supile peale hapu kapsavee ka mingit rasvamaitset lisada. Ega see õlis praetud sibul nüüd õiget kapsasupi maiku andnud, aga mis parata, sõjajärgne aeg oli meie perele raske. Eks seda vaesust ja viletsust oli tol ajal paljudes peredes.
Pere elujärje paranedes jäi meie lemmikuks ikkagi hapukapsasupp. Kui ema küsis meie käest: “Mida me täna söögiks teeme?”, kõlas kõigi kolme suust ühene vastus: “Hapukapsasuppi!” Ja ega tema üksi meie pere kokk olnud. Õppisime kõik süüa tegema. Eriti hea kokkaja oli vanem vend, kes eriti lahkelt lihakraamiga ringi käis, mistõttu oli söök vahel ülemäära rammus.
Olen keetnud oma supid kõikvõimalike lihatükkidega: lamba-, looma-, sealiha ja isegi kanakoibadega. Kõike on proovitud häda sunnil, aga supp on alati maitsenud. Hea hapukapsas on juba ise hea supi aluseks ja kõige parem on ikka traditsioonilisel teel hapendatud kapsas, mida nüüd eriti tihti ei leia isegi turult mitte. Tänapäeval kiputakse hapendamise kiirendamiseks äädikat lisama, aga see rikub õige hapukapsa maitse ära ja keemiselgi on lõhn midagi muud, mis enam ninasõõrmeid ei kõdita.
Maie Jürgens Tapalt
Hea, et meil on nii palju traditsioonilisi tähtpäevi ja nende puhul söödavaid rahvustoite! Vastlapäeval keedame hernesuppi seajalgadega, ülestõusmispühadel koksime mune ja sööme kohupiimatoite, jõulude ajal on laual verivorstid ja uuel aastal hapukapsad praega. Need kõik on ka minu lemmiktoidud.
Väga meeldib kala. Ainuke viga on, et maapoodides ei ole erilist valikut. Ise kasvatan kartuleid ja juurvilju. Teen talveks igasuguseid segasalateid. Hea lauale panna, ise süüa ja lapsi kostitada, kui külla tulevad. Jääb vaid üle “Head isu!” soovida.
Aale Järvamaalt
