Tundub, et pääsu pole: Riigikogu on pensioniiga tõstmas ja vormistab selle seaduseks järgmisel nädalal, 7.aprillil.
Praegu saavad mehed pensionile 63-aastaselt, naised, olenevalt sünniaastast ja laste arvust, mõned aastad varem. Aga 6 aasta pärast peab ka õrnem sugu 63. eluaastani tööpostil olema. Ning 2026. aastal saavad kõik pensionile alles 65-aastaselt.
Ühest küljest mõistetav - rahvastik vananeb ja riigil ei jätku ressursse, et seda vanakeste hulka ülal pidada. Ent - kus oldi varem? Näiteks siis, kui tohutu kampaaniaga käivitati pensionisammaste süsteemi (mäletate, hallipäine Veerpalu palmi all kokteili ja helget vanaduspõlve nautimas või Gunnar Graps lubamas, et N-pangas N-sambaga liitudes saad olla elu lõpuni selline, nagu tahad...) Tookord nihutati ju pensioniiga kõrgemale nagunii.
Väheusutav, et meil puuduvad usaldusväärsed rahvastiku- ja tervishoiuteadlased, pigem ei võetud neid kuulda. Nüüd aga, kui - üllatus-üllatus - selgus, et riigi rahakott tühjavõitu, tuleb ruttu-ruttu ebapopulaarne seadus vastu võtta, muidu tulevad ju valimised liiga lähedale...
Koostasin minagi omale pensioni-plaani ja liitusin sammastega, heas usus, et riiki saab usaldada. Sõprade ja pereringis arutasime, milline meie vanaduspõli olla võiks... Kõigepealt peatas riik möödunud aastal maksed minu II pensionisambasse. Nüüd osutun just selleks aastakäiguks, kellele rakendub uus, kõrgem pensioniiga. (Ja tegelikult, ma kardan, et sellega veel asi ei piirdu: kui 10 aasta sees on juba kaks korda pensioniiga tõstetud, siis 16 aasta jooksul jõuab seda ju veel oi kui mitu korda teha.)
Ent parata pole midagi: tuleb vait olla ja edasi teenida. Kui muidugi on, kus teenida... On elukutseid, kus pealt 60-aastane inimene saab väga edukalt hakkama, ja on inimesi, kes säilitavad hiilgava töövormi ka pealt 70 või 80, aga samas on rida elukutseid ja inimesi, kes tervislikel või muudel põhjusetel võiks ikka tüki maad enne ametlikku "kellakukkumist" väärikalt pensionile saada. On ju avalik saladus, et paljudes kohtades hoitakse pensionieelikut inimlikkusest veel palgal, kuigi tema panus pole enam ammu see, mida vaja. Kui aga ei satu nii hea ülemus, mis siis? Kes võtab tänapäeval tööle 58- või 61-aastase, kui noored töötud on ukse taga reas?
Mis saab neist tuhandeist pluss-miinus 60-aastastest, kes pensioni veel ei saa ja tööd enam ei saa?
Minu arust oleks igati mõistlik, kui inimene saaks ise valida, mis ajast ta koduseks ja pensionäriks jääda tahab. Mis teie arvate?
