Kui presidendiproua mõni aasta tagasi, veel Ärmal elades, kodusest leivaküpsetamisest särasilmi igal võimalikul juhul pajatas, jättis see mind ausalt öeldes täiesti ükskõikseks. Ei mäleta, kas isegi seda viitsisin mõelda, et no tehku, kui tahab, kui tal midagi muud asjalikku teha pole.
Aeg läks edasi ja siin kui seal hakkas pererahvas külalistele enne muud pidusööki pakkuma maitsmiseks omaküpsetatud värsket leiba. Küll rosinate, küll seemnetega, aga ka pekikuubikute ja soolakalaga. Igas kodus oli leival ise mekk, aga jube hea maitses see kõikjal. Nautisin koduleiva erilist maitset ja imetlesin mõttes perenaiste viitsimist millegi nii vanamoelisega jännata.
Möödunud suvel käisime Elukirjaga Setumaal ja teel põikasime Ülenurme põllumajandusmuuseumisse, kus meie reisiseltskonnal oli hea võimalus leivategu jälgida ja tulemust mekkida. Nõukogudeaegse linnatüdrukuna polnud mina leivategu enne näinudki, leib tuli ju ikka poest – lapsepõlvest on meeles Muuga ja põrandaleib (14–16 kopikat), 12-kopikaline maitsetu vormileib ja pealinnas harva saada olnud Borodino ehk Saaremaa leib, mis mulle eriti maitses. “Rukaami ne trogatj” oli leivariiuli juures kuri silt, kastikesest tuli võtta neljakandiline paberitükk, millega siis tohtis katsuda, milline leib oli pehmem...
Nüüd on leivavalik suur, kõik kiles, pehmed ja enamik mugavalt isegi valmis viilutatud. Mingit põhjust ise leivateoga jännata nagu polekski... aga jah, tuleb tunnistada, et see on nakkav. Kui laupäevaõhtul sõprade pool jälle pereema omaküpsetatud leiba pakuti, langesin minagi lõplikult. Hakatuseks küsisin juuretist kaasa. Et noh, näis... võiks ju proovida.
Poes selgus, et kodune leivaküpsetamine on saanud üldrahvalikuks harrastuseks (enne polnud ma seda märganudki), isegi eraldi riiulid kõige vajaminevaga on sisustatud: mitmesugused jahud, kliid, seemned, rosinad ja kuivatatud puuviljad, isegi maltoosa (mida sõbranna soovitas taigna sisse panna) olid täitsa olemas.
... Nii hoos ja hasardis kui sel laupäeval polnud ma ammu olnud: käisin iga natukese aja tagant põnevusega vaatamas, kas mu hommikumantlisse mähitud kauss leivahakatusega ikka hakkab kihisema ja võtab vungi sisse. Kondasin, kausipamp kõhu peal, mitu tiiru mööda korterit – otsides ja katsetades kohta, kus tal ikka soojem oleks. Pühapäeval ei saanud isegi jalutama – kus sa! – mul ju LEIVAtainas kerkib, vaja ju seda vaadata-valvata! Kõige põnevam oli muidugi küpsemist jälgida: kas tainas kerkib üle vormi ääre, kas koorik tuleb praguline? Muudkui piilusin ahju ja pritsisin leivakesi veega. Värske leiva lõhn, mis varsti ahjuukse vahelt kogu korteri vallutas korvas aga kõik.
Kuidas välja tuli? Tuli nii välja, et üks päts kadus pere kõhtu kohe, soojast peast ja võiga, ei mallanud me mingit järelküpsemist oodata ega midagi.
Kodune leivategu on tõesti nakkav, ma hoiatan.
TELLI ELUKIRI!
Kasulikud lingid reisimiseks:
Suuremad ajalehed:
Sooja leiba, mõtelge... (1)
Kommenteeri artiklit | Loe kommentaare
