Märtsi alguses pöörduvad paljude eestlaste mõtted õhtusse üle 60 aasta tagasi. 9. märtsil 1944 pommitasid nõukogude lennukid Tallinna. Linnale heideti umbes 3500 lõhke- ja süütepommi. Hävis umbes 8000 hoonet, üle 20 000 inimese jäi peavarjuta. Hukkus 463, vigastada sai 649 inimest.
Sellele tagasi mõeldes tulevad igaühele meelde ise mälestused. Kellel said lähedased hukka, kes jäi koduta, kellel läks veidi paremini. Mida aeg edasi, seda vähem on neid, kes nägid seda hirmsat ööd ise pealt. Olnu unustamine jätab inimesed pidepunktideta ja see on kuritegu tuleviku ees, ütleb David Vseviov siinsamas ajakirjas kolumnis. Niisiis peame oma ajalugu mäletama. On õnn, et meil on inimesi, kes aitavad seda teha.
Näiteks märtsipommitamist võib mäletada ka nii: „Merili hiilib kiiresti ümber nurga ja pistab jooksu. Ta jookseb umbkaudu suunda otsides Estonia teatrini. Teater põleb, on osaliselt purustatud, kõik suured majad turuplatsi ümber on purustatud ja põlevad. Merili leiab suure vaevaga Lembitu tänava alguse, ainult seda tänavat mööda oskab ta minna ristiema majani. Kogu tänav on ääristatud väikeste puumajadega ja need kõik põlevad. /---/ Lõpuks ometi: ristiema maja on alles, ei põle, aga katusel on suur auk. Uksed on pärani, Merili jookseb majja. Koridori lagi on sisse langenud, prahti ja lauarisu põrand täis. Tüdruk märkab risuhunnikus oma punase jaki varrukat, ta haarab sellest kinni ja hakkab välja sikutama ning siis ta näeb: prahihunnikus on pomm, paras põrakas. Kui see nüüd lõhkeb!”
Nii on kirjutanud Stella Noode oma autobiograafiliste sugemetega jutustuses „Varastatud õnn”, aga see on vaid üks killuke peategelase elust. 1930. aastate alguses maale kolinud tüdrukuke peab läbi elama rängad katsumusaastad kuni 1948. aastani, mil tundub, et ta võiks viimaks ometi hingerahu tunda. „Inimelu on nagu rändamine põlismetsas, vahel on tunne, et kusagil polegi väljapääsu, ümberringi ainult puud-põõsad, läbipääsmatu rägastik. /---/ Otsid, eksled, käid ringiratast ja satud siis nagu imekombel uuesti teerajale, mis viib välja valgusesse…”
Autori sõnul tahavad inimesed, kes tunnevad teda ja tema kodukohta, leida jutustusest vägisi konkreetseid tegelasi, konkreetseid sündmusi, aga see ei ole dokumentaaljutustus. „See on kirjutatud küll mälestuste põhjal, aga ei ole dokumentaalne. See on kirjutatud lastele-lastelastele, et nad teaksid, mis elu elati,” selgitab Stella Noode Elukirjale. Küsimuse peale, mis võiks olla kõige olulisem sündmus, saan vastuseks: „Olulist sündmust ei olegi, armastus on tähtis.”
Kuidas on lood õnnega? „„On hea, et inimene kõike, mida ta igatseb, kätte ei saa. Kujutletud õnnemaa jääb siis õnnemaaks, muidu võiks tekkida arvamine, et maailmas polegi õnne.” – Selles võib olla tõde! Merili ei mäleta, kust talle see mõttetera meelde on jäänud, aga tal on tunne, et selles on tõesti tõde. Kui nad elaksid Juhaniga koos, võib-olla muutuks siis argimuredes nende õnngi tillukeseks-tillukeseks, kuni kaoks hoopis?” loeme raamatust.
Lugejad on „Varastatud õnne” väga hästi vastu võtnud. „Ma leian raamatu tõttu veel poole sajandi tagant üles kooliõdesid, kes on sattunud seda lugema ja otsivad mind üles,” on autor rõõmus.
„Varastatud õnn” ei ole Stella Noode esimene trükivalgust näinud raamat. 2006. aastal ilmus temalt samuti Ilo kirjastuse vahendusel luulekogu „Ikka jääb midagi pooleli”, mille joonistused on teinud autor ise. Nii mälestused kui ka luuletused on sündinud lihtsalt. „Need tulid iseenesest seest välja. Miski hakkab keerlema, niikaua kerib, kuni on vaja paberile panna. Nii tahtsin ka mälestused endast välja kirjutada,” jutustab autor. Juba kooliajal õnnestusid tal kirjatööd hästi, ta tahtis neid kirjutada.
Praegu 80-aastane naine on peaaegu kogu elu elanud Habaja kandis, kuhu ta kolis 3–4-aastasena. Ta on lõpetanud pedagoogilise instituudi ja töötanud algklasside õpetajana. Tema kuuest lapsest on kahed kaksikud.
Stella Noode luuletused ja mälestused leidis ja laskis avaldada tütar Tiina Alver. „Ema luuletamine ja kirjutamine tuli ka mulle üllatusena. Ükskord ta lihtsalt näitas, et mis ma arvan. Mina arvasin, et tuleks tulevastele põlvedele säilitada, kõige parem viis on trükkida raamatuna. Nii need raamatukesed tulidki,” ütles Tiina Alver, kes on need ka kujundanud.
„Varastatud õnne” lõpuks on peategelasest saanud noor ema oma väikese varastatud õnnega. Ent ees on veel hulk raskeid aastaid, mis on eestlasi omal kombel mõjutanud. Kõik kirjeldavad oma teekonda ajas ning kirjeldaja vaatevinklist see ongi tõene, ütleb Vseviov kolumnis. Stella Noode kirjeldus ühest teekonnast on sedavõrd huvitav, et kes on tema esimest jutustust lugenud, ootab kindlasti kannatamatult, mis saab edasi. Järg „Tagasi koju”, mille sündmused kestavad 1989. aastani, jõuab varsti müügile.