Olen Veevalaja, sündinud jaanuari lõpus. Minu reisikirge teades on noor Eduard (minu poeg) teinud mulle viimastel aastatel sünnipäevakingituseks välja mõne reisi. Kuna sel aastal tähistasin n-ö juudijuubelit ehk 77. sünnipäeva, esinesin sedakorda poja ees „tagasihoidliku” sooviga pidada seda tähtsat päeva lausa kolmes riigis. Teiste sõnadega: et hommikusöögi sööksin Prantsusmaal, lõunasöögi Šveitsis ja hilise õhtusöögi Saksamaal…
Ma ei tea, kas poiss ohkis selle palve peale palju või ei, aga niisuguse kingituse ma igatahes sain ja tähistasingi sünnipäeva kolmes riigis.
Minu reis algas Prantsusmaast. Strasbourgis tutvusin vanalinnaga, käisin ajaloo ja moodsa kunsti muuseumis, vaatasin Euroopa Parlamendi uhket hoonet, tegin kanalil laevasõidu. Erilist heameelt valmistas prantsuse tuntud karikaturisti Tomi Ungereri vastavatud muuseumis käimine. Ungerer on Prantsusmaal sama tuntud ja mitmekülgne (maalikunstnik, karikaturist ja lasteraamatute koostaja) nagu Edgar Valter meil.
Ära jäta turisti muljet!
Et minu Strasbourgi hotell asus südalinnas, hankisin endale kohe linnaplaani ja seadsin sammud vanalinna poole. Sain kõigest paarsada meetrit kõndida, kui mind peatas üks lõhkilöödud näoga noormees ja hakkas prantsuse keeles rääkima. Mina saksa keeles vastu, et milles probleem? (Strasbourgis saab saksa keelega muide hästi hakkama.) Vastuseks öeldi, et pea õudselt lõhub ja anna 5 eurot. Ütlesin, et mul ei ole paberraha. „Noh, anna siis müntides!” Aga mul oli taskus vaid 50-sendine. Andsin selle ära, et saaks hullust lahti.
Mõne sammu pärast pöördus minu poole võrdlemisi viisakalt riietatud noorpaar väga vigases saksa keeles, et palun andke raha, et nemad ei ole paar päeva süüa saanud. Vastasin, et andsin viimased mündid just ühele noormehele. Selle peale pöördus meesterahvas naisterahva poole ja ütles puhtas vene keeles: „Ära tema käest enam küsi, ega sakslased kunagi midagi anna!”
Veel natukene maad ja minu ees jäi seisma üks tumeda, õigemini musta näovärviga kahemeetrine mehemürakas ja kukkus midagi inglise keeles seletama. Sain aru vaid niipalju, et jutt on mingist rahast. Mõtlesin, et ei hakka temaga isegi saksa keeles rääkima. Manasin näole filmiliku naeratuse ja saatsin ta puhtas eesti keeles p…sse. Aga must mees ei jätnud oma juttu. Siis tegin näo, justkui tahaks ta minu käest teada, kus ta parasjagu on ja kuidas ta saaks kuhugi minna. Näitasin sõrmega tema peale ja siis linnaplaani selle koha peale, kus parajasti olime, ja püüdsin käsi ja miimikat appi võttes abivalmilt eesti keeles küsida, kuhu ta minna tahab. Mees vaatas mulle lollilt otsa ja lõi käega. Õnneks mitte minu pihta, vaid lihtsalt õhku.
Pärast seda käitusin kõigiga, kes tülitama tikkusid, samamoodi: lõin käega õhku ja ütlesin umbes nii, et tagane, saatan.
Kui olin õhtul proua Karin Gresseril külas, küsisin, mis linn see Strasbourg on, et igal sammul ise rahvusest rahalunijad tüütavad. Tema küsis vastu: „Kas sul oli linna plaan käes, kui vanalinna poole sammusid?” Vastasin, et muidugi oli. „No siis olid sa ju turisti moodi ja neid tülitatakse. Selliseid on igal pool ja igas riigis!”
Teisel päeval õppisin plaani pähe ja ei mingit tülitamist. Moraal: kui käid linnaplaaniga mööda võõrast linna, oled mangujatele kerge saak.
Annette ja Pierre Ganion
Ja loomulikult püüan oma reisidel tutvuda mõne kohaliku pensionäriga, et kindlaks teha, kui erinevalt me siis elame. Tänu Strasbourgis elavale Elsassi-Eesti Seltsi presidendile proua Karin Gresserile tutvusin Strasbourgi lähedal väikeses Mouswilleri asulas elava abielupaariga: 66-aastase Annette ja 70-aastase Pierre Ganion’iga. Nende puhul tuleb rääkida vaat et kõrgklassi pensionäridest: härra töötas enne pensionile siirdumist ühe ettevõtte peainsenerina ja proua mõnda aega kooliõpetajana, kuigi on suurema osa elust olnud kodune.
Kui vanalt võib Prantsusmaal pensionile jääda?
„Vanusemäär ei ole tähtis, tähtis on töötatud aastate arv. Selleks et saada ettenähtud pensionist 100 protsenti, tuleb töötada 40 aastat.”
Millest oleneb pensioni suurus?
„Pensioni suurus oleneb summast, mis on töötamise aja jooksul kantud sotsiaalkassase. See omakorda oleneb töötasust. Pensioni pealt maksame ka tulumaksu.”
Kas töötamise ajal saab ise ka midagi pensioni suurenemiseks teha?
„Jah, loomulikult. On olemas mitmesuguseid n-ö kogumispensione.” (Midagi meie sammaste moodi. – E. T.)”
Vabandage, kas tohib teada, kui suur on teie pension?
Pierre: „Minu pension on kokku 2700
eurot (veidi üle 42 000 krooni).”
Annette: „Minul aga vaid 350 eurot
(~5460 krooni). See on sellepärast nii väike, et ma
olen vähe töötanud ja minu töötasust makstav
summa sotsiaalkassase ei olnud ka suur.”
Kas tulete oma pensioniga hästi toime?
„Kuna meie pension on kokku küllalt suur, meil on oma maja ja aed, mis annab lisa toidulauale, siis tuleme hästi toime. Reisimine pole probleem, me tõesti naudime muretut vanaduspõlve.”
Millised soodustused on pensionäridel?
„Meie ei saa mingisuguseid soodustusi, kuna saame kahe peale kokku suurt pensioni. Oleme kuulnud, et väikese pensioni saajad saavad mingit lisa. Teame ainult niipalju, et krooniliste haiguste põdejad saavad arstirohtu tasuta.”
Kui teeksite pensionäridena veel tööd, kas saaksite siis ka pensioni?
„Ei, sel juhul pensioni üldse ei maksta.”
Ehk teate, millised pensioniliigid riigis kehtivad?
„Me pole selle vastu huvi tunnud, teame ainult niipalju, et sõjaväelastele, politseinikele ja mõne muu elukutse esindajatele kehtivad eripensionid.”
Kui suur on Prantsusmaal miinimumpension ja kas on olemas ka maksimummäär?
„Maksimummäära ei ole. Minimaalne pension 40-aastase tööstaaži puhul on 1311 eurot (umbes 20 500 krooni kuus).”
Aga kas need, kes ei ole kunagi töötanud, saavad mingit pensioni?
„Pensioni nad ei saa, kuid omavalitsused maksavad nende korteri (mis ei tohi olla suur) üüri ja annavad natukene raha, et eluga kuidagi toime tulla. Need summad on omavalitsuste lõikes erinevad.”
Kui teie vajaksite kodust hoolitsust, kas peaksite ise hooldajale maksma?
„Meie teada maksab haigekassa mõne tunni hooldamise eest. Kui mitme tunni eest, ei oska öelda.”
Milline on riigis keskmine eluiga?
„Naistel 82 ja meestel 79 aastat.”
Kui tuleb äkki vajadus või soov minna hooldekodusse, kuidas siis sinna saab?
„Kui on soovi, siis saab minna, ainult tuleb natukene järjekorras olla. Kui pension on 1400 ja 1800 euro vahel, saab minna päris korralikku hooldekodusse. Meie ei ole selle peale mõelnud ja täpset vastust ei oska seetõttu anda.”
Millega sisustate oma vaba aega, kas pensionäridele on näiteks oma klubid või kooskäimiskohad?
„Meie mõlema hobiks on muusika ja aias askeldamine. Meie asulas on eakate jaoks klubi küll olemas, aga kuna tegemist on töölisasulaga, siis käivad seal endised töölised ja madalapalgalised töötajad. Endised juhtivtöötajad seal ei käi.”
Kas Prantsusmaal ilmub seenioridele mõeldud lehti-ajakirju?
„Ilmub küll, neid annavad välja ja levitavad sotsiaalasutused, müügil neid ei ole.”
Kui üks abikaasadest lahkub, siis kuidas on kindlustatud lese elu?
„Tema saab lisaks oma pensionile lesepensioni, mis on 50% lahknunu pensionist. Kui aga lesk ei ole kunagi töötanud ja lese pension on miiniumpensionist väiksem, siis maksab omavalitsus juurde.”
Selline oli meie vestluse lühike kokkuvõte, mis ei kajasta muidugi Prantsusmaa pensionäride üldist olukorda, vaid konkreetse pensionäridest abielupaari (kes juhuslikult sattusid olema hea pensioni saajad) elu.
Järgmisel päeval võtsin Strasbourgi hotelli baaris oma sünnipäeva hommikueine ja ruttasin rongi peale, et jõuda lõuna ajaks Šveitsi ja hilisele õhtusöögile Saksamaale. Saksamaal kohtusin ka sakslastest pensionäridega ja käisin väga rikaste pensionäride pansionaadis. Aga sellest juba järgmises Elukirja numbris.