Kohe esimesel reisipäeval kolisime meid Keflavíki lennujaamast Reykjavíkki sõidutanud bussist ümber hoopis teistsugusesse sõidukisse. Selles puuduvad kõik nüüdisreisibussides tavapärased mugavused – kemps ja soojaveeautomaat. See-eest on see kõrge raami ja neljarattaveoga, et olla valmis reisipäevadeks, kui suundume sisemaa teedele.
Esimene ja pikim seda sorti päev algab väikese pettumusega. Euroopa veerohkeim kosk Dettifoss on mattunud nii paksu udusse, et veehulga rohkusest ja voolu võimsusest saab ettekujutust rohkem kuulmis- kui nägemismeelega. Jõe ühelt kaldalt teist ei näe ja kose ülemiselt platoolt vee langemise koht, Jökulsárgljúfuri kanjoni põhi ei paista. Aga meetreid on üle jõe vaid 100 ja koske mööda alla 44, nii et udu on tõesti paks.
Kanjoni nime esimene pool, Jökulsá, on omane paljudele Islandi jõgedele ja tähendab lihtsalt liustikujõge. Üksteisest eristab neid jääkilbist lähtuvaid tormilisi voole nime teine pool. Selle jõe nimi siin on näiteks Jökulsá á Fjöllum ning ta jääb Islandi jõgedest pikkuselt alla vaid Þjósále. Teatmeteos ja teabetahvel kinnitavad, et aastaajast ja jää sulamise kiirusest olenevalt paiskub Dettifossi astangust alla 200–500 kuupmeetrit vett sekundis, uskumatu hulk.
Õnneks on Islandi ilm teadagi ülimalt muutlik ja rohkem me sel päeval udulinikusse ei satu, isegi vihma saame ainult natukene ja vähetähtsal hetkel. Ühes päeva kenamas paigas käib meid korraks kaemas koguni päike, sel maal mitte väga sage külaline.
Mereäärselt teelt nr 85 Dettifossile ja sealt üsna otse lõunasse ringteele 1 kulgev tee pole ka teab mis sile, aga kaardile on see kantud kitsa pideva joonena. Korraks ringteele lääne poole tagasi pööranud, jõuame peagi taas lõunasse kulgeva tee ristile ja seda märgib kaardil juba katkendkriips. Nendele teedele saab siirduda vaid suvekuudel ja isegi siis on enne kasulik korra riigi maanteeameti kodulehel kiigata, kas tee on üldse lahti.
Ristteel on kõnekad liiklusmärgid: „Lubatud vaid neljarattaveoga sõidukeile” ja „Järgmine bensiinijaam 268 km”. Meie päeva tähtsaima sõidusihi Askja kaldeerani jääb 106 kilomeetrit. Puhast sõiduaega kulub sellele teekonnale kaks ja pool tundi ning rohkem kui ühel korral mõtlen, kuidas bussijuhi käed roolil seda raputust välja kannatavad.
Jagan tähtsa nõuande kõigile neile, kes võtavad millalgi sama teekonna ette: kinnitage enne sisemaateele pööramist kõik oma lahtised asjad, muidu läheb teiegi kraam välkkiirelt mööda salongi hulkuma nagu näiteks minu tossud ja seljakott. Riiulil ümber ja lahti läinud müslitopsi tekitatud minikaosest ning selle pärastisest likvideerimisest ma parem ei räägi.
Askja tee ehk Öskjuleið kulgeb rööbiti sellesama enne mainitud Jökulsá á Fjöllumi jõega üle 6000 ruutkilomeetri suuruse laavavälja, mis kannab ähvardavat nime „Õelate tegude laava”, Ódáðahraun. Ega ole väga lihtne ette kujutada, millised insenerinipid aitavad teele kõigi ebatasasuste ja ohukohtade vahel just kõige õigema ja kindlama väänluse anda. Mitmel pool tuleb ületada väiksemaid jõgesid, üldjuhul mitte sildu mööda, vaid läbi koolme. Reisijuht Arne teab meenutada, et mõnel eelmisel aastal on vesi olnud küllalt kõrge pagasisse pandud kotte-kohvreid leotama; meie sõidul õnneks mitte. Sellistki lugu teatakse rääkida, et kord kandnud vool reisibussi koos sõitjatega tüki maad allavoolu. Üks Jökulsá á Fjöllumi lisajõgedest, Grafalandaá, öeldaks aga olevat Islandi parimamaitselise veega, nii et reisiraamat soovitab siin jooginõu sisu uuendada.
Üksluine pole laavaväli küll kindlasti: on värvuse- ja vormirohkust ning ega taimestikki päris puudu ole; eriti jõgede ääres, kus kõige enam torkab silma erksalt lillakasroosa laialehine pajulill, meie põdrakanepi lähisugulane. Ja ühel hetkel oleme lausa oaasis, Herðubreiðarlindiri peatuspaigas.
Rohesaar, Vormikook ja Draakoniorg
Tegelikult hakkab juba tükk aega enne seda oaasi silma üks kummalise kujuga mägi: hästi sümmeetriline, nagu vormi järgi tehtud. Seepärast on seda võrreldud küll keedupoti, lambivarju ja sünnipäevakoogiga. Et objekti külalistele atraktiivsemaks muuta, on turismiraamatud nüüd aga välja mõelnud lennuka „Islandi kõrbe kuninganna” nime. Aga nimi „vormikook” on kõige tabavam ehk ses mõttes, et mägi on tõesti kõva kesta sees vormunud: iidse liustikualuse vulkaanipurske tulem. Kui Vatnajökulli liustik peaks mingil põhjusel ära sulama, tuleks päevavalgele ilmselt teisigi selliseid „kooke”.
„Kuninganna” armastavat end sageli looridesse peita, olgu need siis vihma-, udu- või koguni liivatormiloorid. Meie vastu on ta lahkem: vaid ühe suure valkja pilve oma turjale kinni püüdnud, nii et ainult natuke ta ilust jääb varjatuks. Kõrgust on tal 1682 meetrit ja pärisnimi Herðubreið.
Herðubreiðarlindir on „Kuningannast” mõni kilomeeter kirdes asuv laava alt tõusvatest allikatest jõudu ammutav roheline õitsev oaas, kuhu on paigutatud tilluke turismikeskus: kaitseala infopunkt ja matkaonn ning megakallis kemmerg hädateo-maksuga 300 Islandi ehk umbes 60 Eesti krooni iga tulija kohta!
Edasise teekonna taustaks on lisaks laavale ka tõelised düünid, kohati peaaegu valged. Neile ei maksvat isegi „kõikjalsõitjatega” õnne proovima minna: tuhk võivat teie sõiduriista üsna salakavalalt sügavale endasse imeda. See kõrb on muu hulgas tuntud ka kui lindpriide maa. Lindpriiks kuulutamine oli mineviku-Islandil üks tavapäraseid karistusviise näiteks vereteo eest; see võis olla tähtajaline või eluaegne. Igasuguse kaitseta lindpriid eelistasid saarelt hoopis põgeneda või taanduda asustamata kõrbemaadele.
Islandi saagades ja legendides on lindpriid sageli koos selliste müütiliste olenditega nagu hiiglased, trollid või „varjatud inimesed” ning hirm nende ees oli nii suur, et lindpriide asualadele ei juletud veel üsna hiljutistel aegadel isegi uurimisretki korraldada. Mõned lindpriid on aga tõstetud ka omamoodi kangelaste staatusesse; Islandi linnades märkame mitmeid lindprii-skulptuurigruppe.
Tunnike hiljem teeme veel ühe peatuse, nüüd juba peaaegu Askja külje all. Dreki matkaonni olustik on hoopis karmim, aga jõeke on siingi värvikate lillekallastega. Onnis on paarkümmend öömajakohta ja keeduvõimalused; teravamate elamuste otsijad võivad ööbida ka telkidest „hotellis”, kus kohe päris kindlasti pole vähimatki hirmu saada kuumarabandust.
Otse käeulatuses on dramaatiline Drekagil, Draakonikuristik. Nimi on tuletatud kuristiku serval turritavatest kaljumoodustistest, milles draakonipeade nägemiseks ei peagi eriti lennukat fantaasiat omama. Jalutuskäik orus on lihtsate seast ja tasub end kuhjaga kuristiku lõpus mühava meeleoluka kosekese näol. Dreki on koht, kust algab tõus Askjale.
Ujumismõnu otse Põrgus
Tee lõpuks veidi üle kilomeetri kõrgusele on üsna sünge. Vanema, hallika või punaka laava vahel tõuseb selgelt esile viimase, 1961. aasta purske must väljavool, mis reisijuhi tabava võrdluse kohaselt näeb välja nagu vastlaotatud sõnnik. Üpris raske tõus Drekist Askja kaldeera parklani on kaheksa kilomeetrit pikk. Parklas seisab päris muljetavaldavaid kulgureid, mis kodumaise džiibifriigi ilmselt üsna kadedaks teeks. Muide, just siin Askja kandis käisid oma Kuu-sõidukeid proovimas ja kuumaastikuga harjumas ka Ameerika Apollo-retke osalejad. Nemadki jäänud oma üliläbiva sõidukiga rohkem kui ühel korral pinnasesse pidama.
Parklast on veel kaks ja pool kilomeetrit vantsida võib-olla ühel kõige troostitumal maastikul, kuhu ma iial sattunud olen. Õige raja piki põhiliselt musta, mõnedest punastest laikudest ning valkjaist jäälahmakaist mitmekesistatud tasandikku näitavad kätte erkkollased märgised. Sellelt teel kõrvale ei tasu koperdama minna: siin on ohtlikke auke, veel hullemad on varjatud lõhed.
Poolteise kilomeetri kõrguse Dyngjufjölli aheliku varjus paiknev Askja andis endast maailmale teada alles 1875. aastal, aga tegi seda ülima vägevusega. 29. märtsil alanud purse lennutas õhku kokku kaks kuupkilomeetrit ainest, millest mingi murdosa jõudis ka Euroopa mandrile. Islandil põhjustas purse tõelise ökokatastroofi: mürgitas maa ja vee ning tappis kariloomi; nälga jäänud islandlased emigreerusid suurel arvul Ameerikasse.
Tegelikult oli Askja olemas muidugi ka hoopis varem. Ja suur, ligi 50-ruutkilomeetrine kaldeera on moodustunud hoopis umbes 11 000 aastat tagasi toimunud purske aegu. 1875. aastal alanud ja kolm aastakümmet väldanud katastroofi tehtud augud on palju tillemad; just nende juurde meie matk suundub.
Ühte neist täidab 50 meetrit peakaldeera pinnast madalamal asuva 12-ruutkilomeetrilise veepeegliga Öskjuvatn. Sügavaimas kohas 217 meetrini – veel sügavamat kohta Islandi järvedes polegi – küündiv järv teatakse olevat õel ja salakaval; küllap on seal mingeid ohtlikke keeriseid või hoovusi, mis võivad muretu aerutaja põhja kiskuda. Igatahes läksid 1907. aasta uurimisretkel järvel jäljetult kaduma sakslased Walter von Knebel ja Max Rudloff. Knebeli pruut Ina von Grumbkow korraldanud veel päästeretkegi, aga meestest ei leitud vähimatki jälge. Järv olnud kunagi sooja veega, aga nüüd on see ammu sedavõrd jahtunud, et suurema osa aastast katab seda lausa jää.
Üks teine 1875. aasta purske aegu formeerunud väiksem auk on kaldeera ihus veel ja see kannab jälle hirmuäratavat nime: Viti ehk Põrgu. Tegelikult pole järves midagi põrgulikku, otse vastupidi: enamiku Askjale tulnud turistide jaoks on see vaata et soosituim paik. Sest mineraalide, eriti sulfaatide rohke sinakas-piimjas vesi peaaegu ümmarguses sajameetrise läbimõõduga veeringis on mõnusalt soe, oma 25 kraadi. Ehkki kaldanõlvadest laskumine on savine, järsk, libe ja üsna pikk (tagasitee seda enam!), võetakse suplust ometi kui tasu päeva väldanud väntsutuste eest rängal sisemaatrassil.
Meiega juhtub paraku nii, et bussi kardaan ei pea neile väntsutustele vastu. Askjalt lahkumine ja veel mõni järgnev kilomeetrisada möödub palavikulaadses vappes, kuni firma saadab meile uue sõiduvahendi. Nii et Islandi sisemaasõite ei maksa lõdva randmega ette võtta! Ja keegi ei tea öelda, millal Askja – seda enam hoopis aktiivsem Hekla – taas aktiveeruda võib…