Andeka lapsena, kellele loodus oli andnud hämmastava lauluhääle, debüteeris Julie Andrews varakult inglise vodevillilavadel, enne kui temast sai tõeline staar Broadway muusikalis „Minu veetlev leedi”. Tervele maailmale on ta aga senini armastatud ja tuntud eeskätt kui kapten von Trappi seitsme lapse elurõõmus guvernant läbi aegade menukas „Helisevas muusikas”.
Julia Elizabeth Wells sündis 1. oktoobril 1935 Inglismaal Walton-on-Thamesis. Tema isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma (sõnatu) lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.
1939. aastal sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega Kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas Julie vanemate suhted sassi ning nad lahutasid.
Julie uus isa hakkas tüdrukukesele õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud kõri, perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaviga vokaal. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdrukuke võiks oma kauni häälega kuulsaks saada tervel Inglismaal. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima. Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.
Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde Madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist kahest said head sõbrad ja just tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.
Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles ametlik (ja populaarseim) osa oma vanemate show-programmis.
Raadios debüteeris Julie 1946. aastal, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutusprogrammis „Monday Night at Eight”.
5. detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muu hulgas kuninganna (hilisem kuninganna ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes käis peagi üksi turneedel.
12-aastasena sai tüdruk osa revüüprogrammis „Starlight Roof”, mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis. Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabethi) ees Palladiumis laulnud.
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid aariaid nagu „Polonees” ooperist „Mignon”. Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui „Inglismaa noorim laulufenomen” ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides. Kõigi lavastuste või show’de pealkirju pole mõtet siia kirja panna – nimekiri tuleks liiga pikk!
Kui Ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses „Boyfriend”, tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie oli vastu, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni „High Tori” muusikalises variandis.
Aasta sai otsa ning Julie pidi naasma kodumaale. Veel enne käis ta Richard Rodgersi ja Oscar Hammersteini juures uue muusikali „Pipe Dream” jaoks proovilaule esitamas. Rodgersile meeldis Julie ning ta küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe’i juures, kes loovad muusikali Bernard Shaw’ „Pygmalioni” ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: „Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa aga neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd.”
„Pygmalionist” sai igihaljas muusikal „Minu veetlev leedi”, mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Lilleneiut Elizat kehastas Julie nii Londoni West Endis kui ka Broadwayl ühtekokku 2717 korda.
„Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega – see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl… Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parim,” meenutas Andrews.
Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses „Tuhkatriinu” ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga (Muuseas, pulmakleidi disainis tulevane abikaasa isiklikult!). Sündis tütar Emma Kate.
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere’ina muusikalis „Camelot”, kus tema partneriks oli kange naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimese filmirolli.
„Võite arvata, mis tunne on koos härra Disneyga Disneylandis ringi kolada. Inimesed jäid seisma, kõik ahmisid õhku… Ta sõidutas meid Tonyga väikesel raudteel, ise energiliselt kõike seletades. Lõpuks temast täielikult võlutuna ma nõustusin.”
Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega Broadwayl, võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.
„Võtted olid rasked, kuna see oli mu esimene kinofilm ning eriefektide tohutu hulk nõudis poole rohkem aega kui tavalise mängufilmi puhul. Minu kannatus pandi rängalt proovile ja tihti ootasin ma kolm-neli tundi, et siis lõpuks vaid üht stseeni filmida. Poole võtteajast veetsin ma igat sorti trosside otsas rippudes. Mõnikord liigutati ka tervet lava ühe triki tarvis.”
Õigupoolest oli „Mary Poppins” (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli „Minu veetleva leedi” (1963) filmiversioonis.
„Mõistan nüüd paremini, miks mind „Leedisse” ei valitud. Neile oli vaja nime, mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I. K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli „Poppins” vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud.”
„Minu veetlev leedi” oli aasta hiljem nomineeritud igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale hoopis Julie Andrews imetoreda Mary Poppinsi rolli eest.
Ajal kui „Mary Poppinsit” alles monteeriti, sai Julie peaaegu korraga kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi „Emily amerikaniseerumine” (e k tuntud ka pealkirjaga „Ainult ohvitseridele”), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks „Helisevas muusikas” (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas „Kleopatra” Elizabeth Tayloriga nimiosas.
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, on maailm sinu kätes. Agendid, advokaadid, produtsendid – kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.
1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonitrilleris „Rebitud eesriie”. „Mind erutas väga mõte teha tööd koos Hitchiga. Ta oli mu vastu väga kena, kõneles palju ja muudkui õpetas. Ta selgitas mulle objektiivide erinevusi ja lubas kaamerasilmast piiluda, kuid ei andnud mingeid juhtnööre stsenaariumi ja rolli kohta. Taipasin, et teda lõbustasid kõige enam roimad ja muu selline, mitte dialoogid ja armastusstseenid. Ta oli suur manipulaator. Kui Paul ja mina palusime luba proovida oma stseeni enne võtet, vastas ta alati: „Mu lapsed, tehke, mida ise tahate.””
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.
„Kui sulle äkki langeb sülle selline tohuvabohu nagu meil, siis inimestega ikka juhtub nii. Lähedased inimesed elavad üle hirmsaid hetki. Me ei saanud hakkama,” meenutas Walton. Julie sõnul on nad siiski jäänud headeks sõpradeks.
Ebaõnn hakkas haarama ka Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence’i Robert Wise’i „Staaris!” (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga „Kallis Lily” (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.
„Kui ma Juliega kohtusin, tundsin, et temas on veel palju kasutamata andeid. Seni oldi teda täielikult klassifitseeritud Mary Poppinsiks või Maria von Trappiks, ent järsk imidžimuutus, mida me püüdsime ette võtta, ei tulnud kasuks ei filmidele ega talle endale,” meenutas Edwards.
Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev show võitis 1973. aastal Montreux’ festivalil Hõberoosi auhinna, ometigi võeti seriaal esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale.
Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele. Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake’i tütar Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad ja vimm filmide ebaedu üle vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.
Edukat comeback’i tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud „10” (1979), „S.O.B.” (1981) ja eriti „Victor Victoria” (1982). Rolliga kandideeris Julie Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta Kuldgloobuse.
Edwardsil oli kavatsus teha üht päris isiklikku, osalt autobiograafilist perefilmi. Ta mõtles kohe, et tore oleks selles näha oma sõpru ja lapsi ning muidugi oma naist. Melodraamas „Selline on elu” (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Peaaegu ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Julie Andrews kehastas filmis vähki põdevat lauljatari.
Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel väga mõjuval põhjusel. Temast sai Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu Hõbesüdame laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmanähtavalt liigutatud ning endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes aitasid tema kõrval luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha. „Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab, ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval…”
See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards kohandas Broadway jaoks „Victor Victoria” ja kus Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana.
Andrews osales ka „Dr Dolittle’i” uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loom-nukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui ka nende vanematele.
Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkisid häälega rasked probleemid ning ta otsis abi kirurgidelt. Ta lasi oma häälepaeltelt polüübid eemaldada, ent operatsioon ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Mõistes, et teha pole enam midagi, ei lasknud Andrews pead norgu, vaid hakkas esinema draamalavastustes. Muu hulgas ühines ta taas oma „Heliseva muusika” kapteniga, Kanada näitleja Christopher Plummeriga, et mängida rolle Hallmark Televisioni telelavastuses „Kuldse tiigi ääres”, mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.
Seejärel võis Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödias „Printsessi päevikud” ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse pärast õnnetut operatsiooni taas laulda.
Julie Andrews pole vanusest hoolimata oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud. Lasteraamatute kõrval on nüüdseks tema sulest ilmunud ka autobiograafia. Hiljaaegu lasi ta välja CD-kogumiku „The Julie Andrews Collection”.