Kui sa ei blogi, siis pole sind olemas, kirjutab üks ajaveebi pidaja. Teine kutsub ühinema kogu maailma blogijaid. Kolmas veebipäeviku kirjutaja nendib, et kui ta blogib, siis järelikult elab. Blogimisest on saanud massiline nähtus peaaegu kogu maailmas. Hiinas näiteks olevat üle 39 miljoni blogija.
Kes vähegi Internetis surfanud, on kindlasti mõnele blogile sattunud. Eestis on blogide põhjal välja antud raamatuid. Mõni ütlebki, et ajaveeb on raamatu eellane ja seisab ilukirjandusele lähemal kui ajakirjandusele. Blogitakse, et väljendada oma paha- või heameelt maailma asjade suhtes; et kukutada poliitikuid või karistada avalikkusele kõikvõimalike isikliku elu detailide teadaandmisega oma eksabikaasat; et ära teha tülikale ülemusele; et levitada oma teadmisi kirjandusest, multikatest, astroloogiast, fotograafiast, kokakunstist, käsitööst, poliitikast, majandusest ja veel mustmiljonist valdkonnast. Blogitakse, et anda kaugemal elavatele lähedastele aimu oma käekäigust, arendada suhtlust, leida mõttekaaslasi, ennast väljendada jne.
Hinnatud kogemused
Blogimine pole enam ammu ainult noorte harrastus. Eesti ajakirjandus teavitas mullu novembris 95-aastasest hispaanlannast, kellele lapselapselaps blogi kinkis. See uudis oli veidi vana – tegelikult on 23. detsembril 1911 sündinud Maria Amelia Lopez praeguseks blogi pidanud juba üle aasta. Tema silmanägemine on kehv, seepärast räägib ta oma teksti diktofoni ja noor sugulane Daniel toksib selle blogisse. Algul lootis ta, et tema ajaveebi loeb ehk paar eakaaslast. Nüüd aga on vanavanaemal ligi 60 000 pidevat lugejat üle maailma. Maria Amelia kirjutab blogis päevasündmustest, analüüsib ajakirjandusväljaannetes kajastatut, meenutab olnut. Hispaanias tunnustatakse teda arvamusliidrina ja ühe popima avaliku elu tegelasena. Viimasel ajal huvitab teda Interneti vahendusel videokonverentsidel osalemine. Tema hispaaniakeelse blogi aadress on http://amis95.blogspot.com/
Internet on Maria Ameliale kujunenud tema „elu parimaks avastuseks”, mille kohta ta on öelnud: „See hämmastab mind. On nagu unistus ja nõidus. Kui minu vanaema ja vanaisa nägid esimest korda elus grammofoni, siis arvasid nad, et selles istub keegi. Kui nad näeksid Internetti, siis arvaksid, et on hulluks läinud.”
Venemaal alustas 2002. aastal venekeelse veebipäeviku pidamist 1910. aastal sündinud Nina Tolmatševa-Tolkatševa (http://nina-petrovna.livejournal.com/), kes paneb kirja juhtumeid oma elust, aga ka näiteks mõttekilde nagu: „Putin on Venemaa kõige suurem karu”.
Võib-olla kuulub maailma vanima blogija tiitel aga hoopis 108-aastasele austraallannale Olive Rileyle (http://www.allaboutolive.com.au/), kes on sündinud 20. oktoobril 1899, elab Sydney lähedal ja blogib oma sõbra Mike’i abil. Olive eelistab blogi kutsuda „blob”, on piltidel lustlik ja elurõõmus ning tema laulu saab vaadata YouTube’ist.
Eakamaid mehi tundub blogimaailma avarustes vähem olevat. Rootsi vanim blogija on Allan Lööf, kes kirjutab ajaveebi 2005. aastast. Teda saab lugeda rootsi, osalt ka inglise keeles (http://allanloof.blogspot.com/).
Arvuti pole koll
Eelnev ülevaade oli mõeldud julgustuseks neile, kes arvavad arvutiga suhtlemise kohta, et mis nüüd nemad, see rohkem noorte asi. Järjest rohkem on Eestis keskealisi ja vanemaid inimesi omandanud arvutiteadmisi ning hakanud julgemini mitmesuguseid e-teenuseid kasutama. Võib-olla huvitab neid ka veebipäeviku pidamine?
Nagu Internetiga seotud teema puhul kohane, ajasin arvuti teel juttu kolme blogijaga. Kaja Tampere on hästi kursis PR- ja meediaalal toimuvaga. Praegu töötab ta Soomes Jyväskylä Ülikoolis ametis, mis on samaväärne Eesti kõrgkoolide vanemteaduri kohaga. Arvutiga sai sinasõbraks aastal 1991, kui asus tööle vastloodud ajalehte Äripäev.
Blogijate hulka kuulub Kaja 2007. aasta kevadest. Ajaveebe kasutab ta info süstematiseerimiseks. „Üks blogi on nn päevik-blogi, millest kunagi soovin raamatut kirjutada – Soomes elamise kogemused ja õppetunnid. See blogi sündiski sellepärast, et niisama oli igav raamatu jaoks märkmeid teha. Teine liik blogisid on seotud hobidega: fotod, joonistused, suguvõsa ajalugu. Kolmas liik blogisid on mul loengutega seotud – avastasin, et blogi on ka väga hea õpetamisvahend, hea suhtlusvahend kursusel osalejatele ning võimalus kursusi interaktiivsemaks ja huvitavamaks teha. Ka olen siin kolleege nakatanud blogimisega. Oleme blogide abil hakanud tasapisi arendama oma osakonna sisekommunikatsiooni.” (Näide Kaja Tampere suguvõsa ajaloo blogist on aadressil http://sugulased.blogspot.com/)
Raivo Hein kirjutab: „Olen mees parimates aastates, kelle huviks on astronoomia, teadus ja loodus. Oma igapäevatöös kuulun äriinimeste seltskonda, kuid minu tegelik kutsumus on kõik, mis on ülalnimetatud distsipliinidega seotud.”
Eesti suurima tööpakkumisportaali cvkeskus.ee looja ning kv.ee, osta.ee ja hydra.ee juht Raivo Hein on arvutiga sinasõber juba 20 aastat – ajast, mil nägi neid ülikoolis esimest korda. Blogi alustas aasta tagasi ja selles on eelkõige pildid tema huvialade kohta, aga ka kõik muu, mis pähe tuleb (http://spiid.blogspot.com/) Just sinna pani ta esmalt kirja ka oma kavatsuse kosmoselennule minna.
Tiia, kes kirjutab blogis Tiiauspaikka, on oma sõnul parimas keskeas naine, kes töötab õpetus- ja kasvatusalal. „Olen arvutioskuse selgeks õppinud alles suur olles ja õpetanud selle kasutamist ka oma 70-aastasele ämmale. Nii et arvuti pole sugugi koll. Minu blogi on lihtsalt teemadest, mis päeval või ööl mõttesse kargavad ja ette tulevad või mida maailm meile ette söödab.” (Tiia blogi: http://tiiauspaikka.blogspot.com/)
Blogisid nii memmedele kui ka beebidele
Kas ja miks soovitate keskealistel ja vanematel hakata blogimisega tegelema?
Kaja Tampere arvab, et vanus ei ole siin üldse mingi määraja – sisu on oluline. Ka näiteks blogide edetabel blogtrees kujuneb ikka nendest, kellel on teistele miskit öelda. Selles edetabelis on juhtivatel kohtadel palju 30–60-aastasi inimesi. „Päris noored ei olegi laiemas plaanis kõige vingemad blogijad. Ikka sõnum peab olema, kui avalikkuse ette lähed. Muidugi on blogi võimalik ka kinnisena teha, see on autori oma valik, ja kinnisesse blogisse võid ju ilma igasuguse sisemise tsensuurita kirjutada, mida iganes soovid.”
Kaja leiab, et blogimine on väga hea eneseväljenduse vahend. Ka suhtlusvaegust saab leevendada, sest mõttekaaslased lihtsalt hakkavad su blogis kommenteerimas käima. Nii tekib omamoodi vahva blogisõpruskond, kus elatakse kaasa üksteise muredele ja rõõmudele ning antakse nõu.
Raivo Hein vastab mu küsimusele lihtsalt, et blogi võib igaüks pidada. Vanus ei sea piiranguid, kui tervis seda ei tee.
Tiia sõnul on praegu trend, et eelkõige loetakse keskealiste blogisid. Elutarkus ja oma arvamus juttudes on see, mis paneb inimesi lugema. Blogisid on nii beebidele kui ka memmedele.
Milles on blogimise veetlus?
Kaja Tampere: „Blogi on aeg iseendale ja oma mõtetele, mis muidu ei saaks võib-olla kunagi kuskile fikseeritud. See on nagu väike virtuaalne oma tuba, kus on oma luba, valikud ja eetika.”
Raivo Hein: „Blogimine on oma päevaraamatu pidamine. Väljendugu see siis tekstides või piltides. Võlu seisnebki selles, et teised inimesed saavad sinu mõtteid näha ja ka hinnata. Samuti jääb pärast surma pikaks ajaks maha arhiiv sinu kohta ja see on juba omaette väärtus.”
Tiia: „Blogimine on vahva – nagu omasugustega koosviibimine kodust väljumata. Virtuaalse päeviku pidamine, mida endalgi on pärast tore lugeda. Me kirjutame blogisse ajalugu, oma mõtteid ja tõekspidamisi.”
Kuidas alustada?
Raivo Hein: „Alustuseks tuleb leida blogipidamise keskkond, kus on olemas juba valmis tarkvara. Registreeruda ja hakata siis pihta. Nii lihtne see ongi. Eestis tasuks vaadata lehte http://blog.tr.ee, välismaal aga www.blogger.com pakkujaid, võimalusi on tuhandeid. Leidke vaid endale sobiv põhi.”
Kaja Tampere alustas teiste blogide lugemisest, siis läks Bloggeri keskkonda ja sai sealt inglise keeles väga lihtsaid juhatusi, kuidas blogi teha. Kõigepealt tegi endale Google’i e-posti aadressi (mis on tema hinnangul meilidele väga hea keskkond, sest sinna ei tule rämpskirju) ja siis järgis Bloggeri keskkonnas juhatusi. Lõpuks valis kujunduse ja sättis setingud. „Hoolikalt tuleb juhiseid lugeda ja natukene mõtelda, enne kui mingile nupule vajutad. Sain kõik katse-eksituse meetodil samm-sammult selgeks. Nokkisin arvutit, vaatasin ja küsisin blogisõprade käest ja nii see oskus tasapidi kogunes. Huvitav oli ka, see innustas.”
Tiia lisab eelmistele soovitustele veel www.wordpress.com keskkonna ja lohutab, et õnneks on Internet selline, et vale sõrmeliigutust on võimalik parandada teise sõrmeliigutusega. „Ma olen ise paari inimest õpetanud blogima ja kõik on sellega kenasti hakkama saanud. Blogikeskkond on väga sõbralik ja targemad jagavad lahkelt oma teadmisi. Ärge unustage kasutada ka laste või lastelaste abi!”
Blogi on sotsiaalne meedia
Vahel kurdetakse blogides, et liigne avalikkus toob kaasa soovimatuid kommentaare, ja kõheldakse, kas jätkata oma või varjunime all. Tegelikult saab blogimise negatiivseid külgi vältida.
Raivo Hein: „Kes selliseid tagajärgi kardab, ärgu blogigu üldse. Minul ei ole probleeme olnud ja seetõttu esinen oma nime ja kontaktidega avalikult. Muidugi võib alati varjunime kasutada, see ei ole keelatud.”
Kaja Tampere on tigetsevate ja lahmivate kommentaaridega kokku puutunud. Selline ülbitsemine on solvav ja seetõttu on ta pannud kommentaarid nn kontrollimise alla: vaadanud, kas need sobivad tema blogi stiiliga. Seni on ta suuremalt jaolt bloginud oma nime all, aga arvab, et varjunime all oleks ka vahva. Seepärast plaanib ta ühe blogi ka varjunime all teha: siis saab olla avameelsem ja vähem ennast tsenseerida. Ta rõhutab aga, et eetika jääb ikkagi – meedia on meedia ja vastutusega oma sõnade eest peavad kõik arvestama, kes meediasse lähevad. Blogi on ju sotsiaalne meedia.
Sõpruskond ja suhtlemine
Suurt osa Eesti blogijatest võib leida blogipuust blog.tr.ee. Kaja Tampere sõnul on see Eesti blogide virtuaalne kokkutulemise koht, kus peetakse populaarsuse üle ka väikest edetabelit.
„Mulle see meeldib. Tegin sinna oma lemmikblogide nimestiku. Samuti on seal temaatiliste kanalite võimalus – olen teinud seal ajaloo- ja suguvõsablogide kanali ning ajakirjanduse ja meediakanali, samuti olen eesti-soome kanalis ja fotokanalis. Kanalid on head süstematiseerijad, kus oma huvide järgi saab kiiresti info kätte.”
Blogijad on tavaliselt mõttekaaslaste tekstide agarad lugejad. Kaja Tamperel on lemmikuid praeguseks juba üle kolmekümne. Iga nädal leiab ta mõne uue huvitava ja lisab lemmikblogidesse. Tiia hakkas kirjutama ka sellepärast, et võõral maal mitte unustada oma emakeelt. Palju huvitavaid blogisid on ta leidnud teistelt, kelle elu ja olu välismaaga seotud kas töö või pere kaudu. Samas on blogid teda Eesti eluga kursis hoidnud, sest blogija silma kaudu kogetu on palju elulähedasem kui ajalehe veerult uudiste lugemine.
Raivo Hein jälgib teadus- ja loodusteemalisi blogisid, ka mõnda internetiäriga seotut.
Aga kui palju tunnevad nad oma lugejaid ja mõtlevad nendele, kui kirjutavad?
Raivo Hein: „Suurem osa neist on tundmatud. Mõtlen neile niipalju, kui külastan statistikalehte ja vaatan, kes mind on külastanud. Kui Ugandast on mõni lugeja olnud, siis võtab küll mõtlikuks…”
Tiia: „Mõnda oma blogi lugejat tean, mõnega suhtlen Interneti kaudu, paljusid tunnen ainult kommentaaride kaudu. Enne kirjutasin palju isiklikumalt kui nüüd, mil Eesti Päevaleht palus mu blogi enda blogikeskkonda liita.”
Blogi on nagu kodu
Blogide kõrval on Internetis laialt levinud kõikvõimalikud foorumid. Raivo Heina sõnul on foorum kollektiivne aju, blogipidaja aga oma mõtete väljendaja.
Kaja Tampere ei ole foorumites kunagi osalenud ja arvab, et neis ei ole tema jaoks sellist loomingulist elementi nagu ajaveebis, mida saab ise disainida ja sättida. Ka Tiia usub, et blogimine on igal juhul parem kui foorumites kirjutamine.
„Foorumites ollakse enamasti õelamad. Mõne foorumi jubedad kommentaarid on lausa häbiväärsed. Blogi on aga kellegi kodu, mida kergelt rüüstama ja solkima ei minda. Oleneb muidugi blogijast, kui palju ta ise teiste nahal liugu laseb.”
Kaja Tampere arvab, et blogimine võiks olla ka üks võimalus kodanikuna riigi elus sõna sekka ütelda. Paljud blogid on sotsiaalselt ja poliitiliselt mõjusad. See on riigi jaoks hea, kuigi mõnele võib olla ka ebamugav rahva arvamust lugeda. Neile, kes tahavad ennast väljendada, stressi maandada, suhelda, oma elu kuidagi jäädvustada, pakub blogi selle võimaluse.
„Minu meelest on inimesed, kes ei ole endale väljendusvõimalust leidnud, alati õnnetumad kui need, kellel on hobid ja huvitegevused ning kes saavad oma Pegasused endast välja lennutada.”