„Mu kallis õeraas! Lendame Mariannega Frankfurti. Sealt läheb tema edasi Tallinna lennuki peale. Ma ise lendan pärast etendust Madridi. Mari veedab koolivaheaja Eestis. Mina olen pärast Madridi nädala KODUS ja kevade alguses lendan kaheks ja pooleks kuuks Barcelonasse. Kalli. L.”
Selge see, et erapooletu ajakirjanduse kirjutamata seadus ei näe ette, et „õeraas” portreteerib ajakirjas oma isapoolset venda. Ent Eesti väike ajakirjandus on nagunii sedavõrd perekondlik nähtus, et tehkem mööndus. Kuidas muidu saaksid eestlased teada, kuidas läheb nende rahvuskaaslasel, keda teenekuse – ja samas koduse tundmatuse – tõttu võib nimetada maailma parimaks kadunud pojaks.
See L., kes läkitab oma teekonnast äsja tsiteeritud SMSi-laadseid lühiteateid, on Lauri Vasar (37). Mitte ainult Eesti, vaid maailma üks võimsamaid tänaseid baritone, kelle ajakiri Opernwelt nomineeris möödunud aasta lõpul aasta laulja tiitlile Dallapiccola „Prigioniero” nimirolli eest Hannoveris ja Ateenas.
Ta ise räägib sedasi: „Olen lihtsalt üks õnnelik laulja, kellel on tööd ja pakkumisi. Ma pole mingi rahvuskangelane! Teen lihtsalt oma tööd. Minusuguseid lauljaid on sadu. Ja pole mu elu ka mingi eriline meelakkumine. Kõrvalt vaadates tundub kindlasti, et oh kui lahe – pidevalt uued linnad ja puha. Tegelikult tuleb mul üsna tihti üksindusega võidelda.
Et suured ooperimajad teevad mulle pidevalt tõeliselt vägevaid pakkumisi, on loomulikult jube lahe. Järgmisel hooajal on ees nii võimsad asjad, et ma ei julge neist veel mõeldagi, valjusti ütlemisest rääkimata.”
Isamaal ei teata sellest kenast ja andekast mehest suurt midagi, sest ta läks kohe pärast Muusikaakadeemia lõpetamist end Austriasse täiendama. Nüüd, mõniteist aastat hiljem, on Mozarti linn Salzburg tema kindel linn ja varjupaik. Seal on tal elu esimene päris oma kodu, kus muusikapealinnade suurimatel lavadel peaosade laulmise vahel hinge tõmbamas ja ennast kogumas käia.
Tütar Mariannega (12) olles teeb Lauri ette ja taha tasa pikad ja pidevad äraolemised ning kui kodust mõni hõimlane Austriasse lendab, teeb giidina ekskursiooni Alpide lohus hiilgavasse kultuurihälli võimalikult täiuslikuks. Sest Lauril on sisemine vajadus pühenduda ja kinkida, et tema kätte töötatud võimalused teeksid võimalikult paljusid lähedasi võimalikult õnnelikuks.
Raske pakiga kuuse alla
Lauri elu üks suuremaid avantüüre oli koos kaasa Katrin Lehismetsaga pärast siinse Muusikaakadeemia Ivo Kuuse lauluklassi lõpetamist Salzburgi lendamine. Sellele järgnes terve ahel avantüüre. Ja sellele eelnes mitmekülgselt andeka ja tubli poisi lapsepõlv viiulimängu ja võistlustantsu õppimisega.
„Näe, kui suureks poisi käed on kasvanud, need ei mahu ju viiuli peale!” naeris Lauri tenorist ja nukumeistrist isa Harri Vasar. „Selliste käppadega ei jää tõesti muud üle kui lauljaks hakata. Laulmise juures ei sega, kui jalad ja käed on suured – laval on lauldes hoopis see hea, et õnneks on ka silmad suured ja liigutavad nagu nukral sälul.”
Muusikat õppis noorsand kõigepealt 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis, samas klassis Tõnis Kaumanni ja Karmel Eikneriga. Alustas viiuliga, diplomi sai vioolamängijana. Salzburgi aga mindi lauljatena Lilian Sukise meistrikursusele.
„No olid ikka kaks hullu küll,” meenutab Salzburgi Eesti Seltsi juht Sirje Windig-Frauenloeb, kelle kodus käivad sealtkandi eestlased koos ja kes vahendab Eesti kultuuri Alpidesse. „Neil polnud tulles mitte midagi peale tohutu ande, lapsemeelse lootusrikkuse ja võrratu huumorimeele. Õppimistahe oli nii suur, et nad tulid sõna otseses mõttes kuuse alla – neile oli vaja kõigepealt peavari leida. Aga nad töötasid end Salzburgi Ülikooli Mozarteumis nii ruttu üles, et võisid üsna pea oma beebi Eestist ära siia kaasa tuua.”
Nii Katrin kui ka Lauri hakkasid õpingute kõrval esinema nn suveniirkontsertidel: esitasid esindusrestoranides turistide rõõmuks õhtusöögi juurde Mozarti meloodiaid. Üsna pea sai noor perepea ka stipendiumi, nii et paarikuune tütrekene oli võimalik vanaema juurest Austriasse kaasa tuua. Marianne asendus-vanaemaks sai Ülla Millistferi asemel just seesama Sirje, kes tavatses pärast kooli- ja tööpäeva tütretiba vanematele üle andes kuulutada: „Raske pakk!”
Põhimõttelisele ja rangele õpetajanna Sukisele ei söandanud noored esialgu öeldagi, et neil on kaasas selline „salakaup”. Tema palge ette ilmus Marianne ühel daami ootamatul koduvisiidil hüpituspükstesse pakituna ukseavas vedru otsas üles-alla põrgates ja vanemate lauluharjutusi kuulates.
„Mitte midagi ei juhtunud,” meenutab Lauri. „Üldse on enamik asju siin ilmas palju lihtsamad ja ladusamad, kui ette kardetakse. Samas on sageli ka hea, et mõnda sooritust alustades ei tea ette, kui raske on. Ette aimates ei söandaks riskidagi.”
Edutee
Lauri ema Ülla Millstfer, Estonia kauane kontsertmeister, kes kasvatas poja üles koos oma tütarde isa Jüriga, tunnistab: „Mina ei julge mõeldagi, kui palju ja pidevalt Lauri, Marianne ja Katrin kogu aeg lendavad. Ma ei suuda järge pidadagi, kus linnas mis peaosa ta just laulab. Lauri helistab mulle mitu korda nädalas, ma tean ajalehtede väljavõtete ja videosalvestuste abiga, kui meeletu ikkagi võib olla see menu, mida armastatud artistid suures ilmas pälvivad – kõik need ovatsioonid, tunnustavad hõiked, ülivõrdes arvustused… Aga mul endal siin liinil Estonia-Lasnamäe läheb järg paratamatult käest ära. Ei taju seda kõrgust ja suurustki, kuhu poeg on jõudnud.”
Poja CV-s reastuvad peaosade laulmise kohtadena Napoli Teatro San Carlo, Linzi Ooperiteater, Madridi Kuninglik Ooper (Teatro Real), Hannoveri, Hamburgi ja Berliini Riigiooperid, Lyoni ja Ateena Rahvusooperid, Brüsseli Kuninglik Ooper (La Monnaie), Tokyo Santouri Hall ja loomulikult ka legendaarne Salzburgi Festspiele.
Eeltsiteeritud SMS-is on puudu tõsiasi, et samal ajal, kui isa Lauri lendas ühes ja tütar Marianne teises suunas, lendas ema Katrin Tallinnast tagasi Salzburgi. Sopranil oli Austria suursaatkonna korraldatud kontsert Tallinnas, misjärel ootas kohe argitöö. Mida on samuti sedavõrd ohtrasti, et järg kipub käest kaduma. Katrin on Salzburgi Landestheateri ja Mozarteumi kontsertmeister. Annab Mozarti, Lehari, tiroolilaulude ja „Heliseva muusika” suveniirkontserte mitmes Austria linnas, klaveritunde ja klaverikontserte.
„Minu meelest ei tea Katrin ise ka, kui kohutavalt hea pianist ta on,” tunnustab Lauri oma tütre ema. „See, et ta sai kontsertmeistrina alalisele tööle Mozarteumi, on aga kirss tordil ka selles mõttes, et siinses kultuuriruumis on teaduskraad ja akadeemiline positsioon erakordselt oluline. Mis tahes teemal telefonikõnesid tehes tutvustan ka ma ise ennast magister Vasarana. Eestlastele võib see katuse sõitmisena tunduda, aga siin on see elementaarne enesemääratlus, mis annab suhtlemispartnerile kätte koodi ja timmib suhtumise.”
Kodu vaatega Alpidele
Lauri enda suhtumine sõnasse „kodu” on aastatega paika loksunud ja kohale jõudnud. Tema kodu on paksude seintega elegantse korterelamu kõrgeimal korrusel vaatega Alpidele. Pika kõhklemise ja tunnetamise järel päriselt endale soetatud korteri kraanis voolab mägiallikate vesi ning kuivõrd vannitoa nurka on ehitatud mõnus väike saun, siis vägev ja dekoratiivne vann on magamistoas.
„Selline kerge kiiksuga sisseseade, nagu ka austrialikult sisse ehitatud maitsekas mööbel, baldahhiinid ja all tänaval tiksuva Salzburgi rütmid oleksid ka mu isale väga meeldinud. Või õigemini meeldivad,” ütleb poeg, kelle elutoa seinal pianiino kohal on vanema venna Aarne Vasara maalitud isa portree, pilguga mägedel. „Tundsin siia korterisse asudes üsna kohe, kuidas isa tuli kohale. Väga ligi. Ütles, et see kodu rajamise asi sai nüüd küll hästi tehtud.”
Peab tõepoolest tunnistama, et Salzburg olnuks üdini Harri Vasara unelmatelinn. Seal on leebed rütmid, mahedalt konservatiivne härrandlikkus ja inimliku loovuse jäljed paksus kultuurikihis. Ja marionettide muuseum on selles linnas. Hellbrunni lossi kivist meisterdatud veemängude seas on mitu suuremat ja väiksemat kivist nukuteatrit.
Austrias pole teenelisi kultuuritegelasi iial sel kombel ära unustatud ega kõrvale jäetud kui meil siin. Papa Harri lahkus 12 aastat tagasi siitilmast suhteliselt vara ja olulise põhjusena kurvastusest selle pärast, et temalt võeti kauased marionetiruumid ja teatrike tundus hävivat. Tänu teejätkajatele on maestro Vasara nukkude kodu nüüd Salme kultuurikeskuses.
Lauri on aga küpsedes ja elutarkuse kogunedes mõistnud, miks papa teda ega teisigi lihaseid lapsi ei kasvatanud, vaid otsis oma nukkude maailmast pelgupaika: „Meie kirjude juurtega isa kasvas esimestel eluaastatel lastekodus, 14-aastasena läks sõtta polgu pojaks – tal polnud pereelu kogemust ega usaldust kiinduda ja end siduda. Meie emad tahtsid ilusa ja andeka mehega lapsi, aga isalikku pidet polnud sel menukal ja armastatud mehel mitte kusagilt võtta. Ju see on meile selles elus õpetlik ja vajalik kogemus: olla teatud mõttes kadunud pojad ja tütred…”
Mis puutub Salzburgi, siis õigus selles linnas elada teenitakse välja nagu auhind elutöö eest. Samavõrd, kui Edelweissi-linn on kaunis ja turvaline, on see ka kulukas ja konservatiivne. Lauri õppis lisaks suur-saksa keelele ära austria-saksa keele, et ses riigis ladusalt kulgeda, ent salzburglase staatus eeldab ka selle peene dialekti valdamist. Igas mõttes.
Perekonnapea
Paradoksaalsel kombel on maailmalavadel ovatsioone pälviva Lauri Vasara üks siinseid tuntumaid osatäitmisi aga hoopis lauluke, mis algab sõnadega „Kui on meri hülgehall…”. Kultusfilmis „Siin me oleme” on Lauri see väike poiss, kes kõnnib mullikakarja ajades mööda Muhu saare külatanumat ja laulab. Tema on väikese poisi tiiskandiga sisse laulnud muide ka „Nii hea, nii hea on mõelda siis…” dueti Lauri Nebeliga, mida raadio soovikontsertides välja kuulutades tutvustatakse ekslikult ikka nii, nagu lindikarbil petlikult kirjas: laulab Kadri Jäätma. Ei, laulab väike Lauri!
Suur Lauri kannab endaga seda meloodiat kaasas sama olemuslikult kui Aare Laanemets Tootsi-rolli: igal Eestis-käigul hakkab nii ta ise kui ka tütar Marianne vastupandamatult sedasama meloodiat laulma. Ning kõik sõbrad-sugulased laulavad liigutatult kaasa. Sest „…ja mere ääres väike maja ootamas on mind” räägib väga mitmekihiliselt sügavat juttu meie rahva suurimatest poegadest, kes eri ajastutel eri põhjusel võõrsile lähevad ja jäävad. Käivad isamaal vaid külas – nostalgia- ja identiteediotsinguil külastavad olulisi paiku, nagu Lauri jaoks on seesama Koguva küla filmivõtete paik – ja lendavad siis taas hoomamatult kõrgetele orbiitidele.
„Kuna ma olen nii palju ära ja ka Katrinil on meeletu töökoormus, kutsume aeg-ajalt Marianne jaoks siia kas minu või Katrini ema. Koolitöid kontrollima, tüdrukut klaveri- ja tantsutundidesse saatma. Mõte, et tütar on minu äraolekute tõttu pidetu ja õnnetu, oleks mu jaoks täiesti väljakannatamatu,” tunnistab Lauri.
Suure pere pea Lauri meeletu kohusetunne on põhjus, miks ta ka ajuti kehva tervisega end üleinimlikult kokku võtab ja laval viimseni särab. Kas või samal päeval, kui hammast on opereeritud või selg paigast tõstetud. Üks väheseid kordi, kui bariton Vasar siinse meedia uudisekünnise ületas, oligi ületöötamise tõttu teadvuse kaotamine ühe metropoli ooperilava peaosas. See, et ta ise suisa regulaarselt kolleege asendab, mõistagi uudisekünnist ei ületa…
Põhjus, miks ülemaailmne publik magister Vasarat armastab ja kriitikud hoiavad, pole aga üksnes kaunis hääl ja tohutu töökus. Esile tõstetakse tema näitlejameisterlikkust – hingepõhjani liigutavat sugestiivsust, mida ta oma dramaatilisi kangelasi kehastades ilmutab. Artistlikkus – ja ikka needsamad lummavad sälusilmad – teeb ooperid, mille peaosas ta on, üldjuhul ühemehe-show’ks, harvades kõrvalosadeski kerkib ta aga jõuliselt esile ja suurilma kriitikute lemmikuks. Esikülgedele ausalt öeldes ka, aga selle kohta ütleb ta ise häbelikult, et „paar korda vist on miskipärast siuke lugu juhtunud jah”.
Laurile on antud Teatri ja Muusika Ülikooli Mozarteumi Bernhard Paumgartneri medal, Viini Riigiooperi poolt Eberhard Waechteri medal, millega tunnustatakse Austria aasta parimat noort lauljat (Laurit Monteverdi „Orfeo” nimirolli eest) ning Opernwelti poolt ülemaailmse aasta laulja tiitlile nomineeriminegi on ülikõva sõna, kuigi tiitli sai temast veel staarim staar.
„Lauri on kõige õrnema hingega, hellem ja soojem inimene, keda ma tean,” ütleb ema Ülla. „Pajusi lähistel meie suvekodus ehitas ta sauna peale oma elamise muide täiesti oma kätega.”
Aga autojuhiluba soetatud ja e-kirjadele vastatud see hell ja soe muide ei saa. Autojuhikursuste läbimiseks ei püsi ta üheski riigis piisavalt kaua ja e-kirjadele vastamatuse põhjenduseks toob selle, et ta ei armasta ülearu tihti Interneti-kohvikutes konutada. Pigem helistab või äärmisel juhul saadab SMS-i.
Sellise olmelise äärmuslikkusega – ühest küljest ülitublidus, teisest lausäbadus – meenutab ta suisa naljakal kombel oma isa. Ujeda sarmi ja seletamatu melanhoolsuse poolest ka.
Aga Eesti, härra Vasar?
Eestlusega seob Laurit ja Katrinit Austrias ikka seesama Sirje, kelle toetuse tõttu nad üldse Mozarti linnas juurdusid. Kord või paar kuus kogunevad Salzburgi ümbruses elavad ja töötavad eestlased Sirje koju lõunasöögile ning annavad üksteisele teada, mida keegi on oma erialal vahepeal korda saatnud. Ja kohtuvad külla saabunud eestlastega.
Ehk lubab Lauri graafik lähiajal lõpuks ometi teoks teha pikalt edasi lükatud muusikalise küllatuleku isamaale? Seni on bariton pidevalt leidnud, et ehkki Hannoveri ja Hamburgi lavade jaoks kõlbab ta vägagi, ei laula ta Eesti ülinõudliku publiku jaoks veel piisavalt hästi, et sobiks koju kontserte andma tulla.
Orffi „Carmina Burana” baritonipartiid käis korra Vanemuises esitamas, Tallinna raekojas ja Kuressaare ooperipäevadel on samuti vilksatanud. Aga tasapisi hakkab küpseks saama nii miinimum- kui ka maksimumprogrammi käivitamine Eestis. Maksimum oleks Henze „L’Upuppa”, Monteverdi „Orfeo” ja Dallapiccola „Prigioniero” („Vang”) toomine Eestisse. Miinimum aga kontsertturnee siinsetes kontserdimajades.
Mis maitsev võiks olla Lauri Vasara esituses Wagneri „Tannhäuseri” aaria, Rahmaninovi, Richard Straussi, Iron Copelandi ja Raveli maiuspalad. Ja küpsemas eas publiku nostalgiatarbele vastu tulles võiks kord ometi antavas Eesti-kontserdis sisalduda otse loomulikult ka Loewe ja Rogers. Võiks ju esitada mõne loo ka oma issi repertuaarist. Trotsides võrdlusmomenti. Ja siludes seda kas või näiteks Miina Härma meloodiatega.
Sel kevadel aga hoidkem oma rahva maailma parimale kadunud pojale pöialt, kui ta Barcelona Teatro Liceus laulab. Võime olla kindlad, et ta paneb endast kõik välja.