„Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib,” kõlab tuntud seltskonnalaulu refrään. Selle teine pool ütleb, et see, mis peab, tuleb kindlalt kõik. Näiteks vanadus.
Vananemise eest pole kellelgi pääsu. Iseasi on, kuidas keegi vanaduspõlves hakkama saab. Pensioniiga võib olla muretu ja rõõmus, kui tervis enam-vähem korras ja elamisväärne sissetulek ning seltsielu olemas. Keerulisem on neil, kel tervisega probleeme, kes on elu keerdkäikude tõttu üksikuks jäänud ja kellele on lihtsad igapäevased toimetusedki hakanud üle jõu käima.
Probleemid võivad vanaduspõlves olla erinevad, aga toime peab nendega kuidagi tulema. On see siis pikaajaline haigus, vanadusest väetiks jäänud keha ja vaim või mõni muu katsumus. Aga kuidas ikkagi hakkama saada ja õigeid lahendusi leida? Kelle poole abi saamiseks pöörduda?
Sotsiaalne kaitse
Riik tagab oma elanikele sotsiaalse kaitse, mis peaks andma kindlustunde tuleviku suhtes ning võimaldab ka vanaduspõlves elada täisväärtuslikku ja sotsiaalselt aktiivset elu. Sotsiaalse kaitse abinõud jagunevad sotsiaalkindlustuseks ja hoolekandeks.
Sotsiaalkindlustus on garantii, millega riik tagab näiteks vanaduse, töövõimetuse või toitjakaotuse puhul täiendava sissetuleku või sissetulekute jätkumise äraelamist võimaldaval tasemel. Hoolekanne on toimingute süsteem, mille eesmärk on inimestele erinevate vabaduste kindlustamine.
Eestis reguleerib vanaduspõlve toimetulekuraskustega seotud valdkonda sotsiaalhoolekande seadus, mille järgi vastutab inimene ise enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest. Samas kui inimese ja tema pereliikmete võimalused toimetulekuks ei ole piisavad või on vanainimene üksi jäänud, siis on tal õigus abi saada riigilt ja/või omavalitsuselt.
Sotsiaalne kaitse tähendab ka võimalust vanaduspõlves vabalt valida oma eluviis ning jätkata iseseisvat elu harjumuspärases ümbruses, kuni inimene seda soovib ja on selleks võimeline. Kui igapäevaeluga toimetulek muutub keeruliseks, tagab riik eaka vajadustele ning tervislikule seisundile sobiva eluaseme, eluruumide kohandamiseks vajaliku toetuse või hädavajaliku tervishoiu- ja muude teenuste osutamise.
Sotsiaalteenused
Sotsiaalteadlased on kindlaks teinud, et kodus elamine on eakale inimesele vaimse ja füüsilise toimetuleku seisukohast parem lahendus kui hooldus hoolekandeasutuses. Leiti isegi, et dementsus areneb tuttavas keskkonnas aeglasemalt kui tundmatus kohas. Seega, kui igapäevased toimetused nagu poeskäimine, arvete maksmine ja isegi igapäevane hügieen on muutunud vaevaliseks, ei tasu esimese hooga endale või eakale pereliikmele kohe hooldekodus kohta otsima hakata. Esialgu tasub nõu küsima minna vallavalitsuse või linnaosavalitsuse sotsiaaltöötaja käest ja välja uurida, milliseid abistavaid teenuseid nad pakuvad.
Seaduse järgi ongi sotsiaalteenuste ja vältimatu sotsiaalabi andmine ning nende korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesanne. Sotsiaalteenuseid on õigus saada Eesti alalisel elanikul, Eestis seaduslikul alusel elaval välismaalasel ja Eestis viibival pagulasel.
Alljärgnevalt tutvustamegi omavalitsuste pakutavaid sotsiaalteenuseid, mis on mõeldud eelkõige kodus elavatele eakatele.
Sotsiaalnõustamist osutab abivajajale valla- või linnavalitsuses töötav hoolekandetöötaja. Tema oskab selgitada, millised sotsiaalsed õigused inimesel on, ja anda nõu konkreetsete probleemide lahendamisel, puudutavad need siis abivahendeid, koduteenuseid, perekonnas hooldamist või teisi sotsiaalteenuseid.
Avahooldusteenuseid pakuvad eakate päevakeskused. Need on asutused, kus korraldatakse huvitegevust (näiteks kunsti-, käsitöö- ja keeleõpet), nõustatakse, osutatakse sotsiaalteenuseid (näiteks tegevusteraapia, võimlemine, soojad lõunad kohapeal ja kojuviimisega, pesu pesemine, saunateenus jm). Samuti saab päevakeskuste juures teha vabatahtlikku tööd ja osaleda eneseabiliikumises. Inimene on ju sotsiaalne olend ja suhtlemine hoiab meeled erksad. Täpsemat infot pakutavatest teenustest tuleb küsida juba kindla piirkonna päevakeskusest.
Mitmesugused abivahendid aitavad eakal inimesel igapäevaeluga paremini toime tulla. Vanaduspensioniealine isik, kellel abivahend võimaldab parandada toimetulekut, võib taotleda soodustingimustel tehniliste abivahendite ostmist, laenamist või nendega seotud teenuste kompenseerimist kohalikust omavalitsusest. Tehniliste väikeabivahendite korral määrab abivahendi vajaduse perearst või mõni teine raviarst. Keerulisemate tehniliste abivahendite ning üle 20 000 krooni maksvate proteeside taotlemise korral määrab abivahendi vajaduse eriarst või rehabilitatsiooniasutus.
Rehabilitatsiooniasutuste nimekirja leiate majandustegevuse registrist http://mtr.mkm.ee/default.aspx?s=otsireg. Avaneval lehel tuleb valida tegevusalaks rehabilitatsiooniteenuste osutamine. Loetelust saate vaadata infot eraldi iga asutuse kohta, tutvuda sellega, milliseid teenuseid seal osutatakse ja milline on nende sihtrühm.
Abivahenditest võite lugeda ka Elukirja 2007. aasta detsembrinumbrist (S. Rebane, „Sokid jalga, nööbid kinni ka kange selja ja sõrmedega”).
Koduteenused on inimesele kodustes tingimustes osutatavad teenused, mis aitavad tal harjumuspärases keskkonnas toime tulla. Kuna koduteenuste loetelu ja nende osutamise tingimused ning korra kehtestavad kohalikud omavalitsusorganid, siis võivad need maakonniti erineda.
Üldjoontes käib koduteenuse tellimine järgmiselt: koduteenuse vajaja või ka tema naaber, sugulane või näiteks arst esitab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale avalduse, kus põhjendab soovi koduteenust saada. Kohalik sotsiaaltöötaja selgitab tegeliku olukorra ja vajadused, täidab abivajaja kaardi ning koduteenuste osutamise hooldamiskava. Positiivse otsuse korral sõlmitakse leping, kus määratakse teenuste loetelu, kestus ja tingimused ning poolte õigused ja kohustused.
Koduteenuste loetellu võivad kuuluda järgmised põhiteenused: toiduainete ja tööstuskaupadega varustamine, eluaseme korrastamine, pesu pesemise korraldamine, pesemisvõimaluste korraldamine, vestlus ja teabe edastamine, abistamine eluaseme kütmisel ja vee tuppa toomisel. Lisaks valik tugiteenuseid nagu abistamine asjaajamistel, kommunaal- ja muude maksete tasumine, toetuste taotlemine, abistamine remondi- ja teenustööde korraldamisel, abistamine arstiabi korraldamisel.
Koduteenuseid võib osutada tasuta või küsida teenustasu vastavalt teenuste paketi suurusele, kui näiteks abivajaja sissetulek ületab alampalga või kui on olemas seadusjärgsed ülalpidajad, kes mõjuva põhjuseta ei täida ülalpidamiskohustust. Koduteenuste tasu suuruse ja tingimused määravad kohalikud omavalitsused, ühtne riiklik alus puudub.
Omastehooldus on kodustes tingimustes eaka inimese hooldamine või põetamine. Hooldaja töö pole kergete killast, see on tihti väga pikaajaline, siduv ja võib lõpuks hooldaja päris ära väsitada. Kui hooldaja haigestub või soovib puhata, võib hooldatava ajutiselt hooldekodusse paigutada. Täpsemat infot hooldaja toetuse ja hooldamist kergendavate teenuste kohta oskab anda kohaliku omavalitsuse hoolekandetöötaja.