Tartu kalmistute juhataja Aime Pärna on peaaegu 36 aastat tegelenud kõigega, mis seotud viimse puhkepaigaga: tema käe all on uue ilme saanud nii Tartu surnuaiad kui ka lugematud hauaplatsid. Kui 1970. aastatel oli põhimureks surnuaedade prügimajandus ja olematud töötingimused, siis nüüd teevad muret hooletusse jäetud hauad, inimeste sobimatu käitumine surnuaial ja vargused.
Läänemaal Marksa sadama lähedal kaluri peres kasvanud Aime ei soovinud endale rannanaise saatust ja läks hoopis sisemaale, Räpinasse aiandust õppima. Vastne aiandusagronoom suunati tööle Tartu botaanikaaeda. Neiu vaba aeg kulus suuresti Tartu Rahvateatris, kus ta tutvus ka oma tulevase mehe, andeka ja südamliku Mart Pärnaga. Noored abiellusid ja elasid koos mehe vanematega väikeses kahetoalises korteris.
Kord kuulis Mart, et rahvakontroll olevat päeva pealt töölt kõrvaldanud Tartu kalmistu juhataja ning asemele otsitakse uut inimest. Mees soovitas Aimel maad kuulama minna.
Linna juhtidele noor ja energiline naine meeldis ja Aime kinnitati Tartu kommunaalmajanduse kombinaadi kalmistute tsehhi juhatajaks. Tsehhi valitsusalasse kuulusid tol ajal Raadi, Pauluse, Puiestee ja Rahumäe surnuaed. Oli 1972. aasta septembri keskpaik.
Esimene katsekivi
Kalmistu endine juhataja Endel Ploom oli ametis olnud kaheksa aastat ja soovitas Aimel vähemalt paar aastat vastu pidada. Esialgu tundus see ilmvõimatuna. Uus juhataja tundis end vettevisatud inimesena, kes ei oska üldse ujuda. Aime tegi otsuse, mis üllatas paljusid: võttis kuu aega palgata puhkust ning töötas Tartu surnuaedades lihttöölisena. Selle lühikese ajaga õppis uus juhataja palju. Ametis oli veel inimesi, kes mäletasid sõjaeelset aega ning surnuaedades valitsenud puhtust ja korda. Botaanikaaiast lilli kasvatamast tulnud aednik klappis nendega hästi ja kuulas huviga, mida neil öelda oli.
„Linn on jätnud surnuaiad lohakile,” oli tööliste arvamus. „Aga sina ära sellest kohku. Ole visa ja hakka igast võimalusest kinni, ehk suudadki midagi muuta.”
Võimalusi selleks eriti polnud. Kommunaalkombinaat oli suur ettevõte ja raha jaotati tsehhide vahel vennalikult, näiteks linna saunadele ja surnuaedadele enam-vähem võrdselt. Raha eraldati nii vähe, et võimatu oli midagi kapitaalselt teiseks muuta. Uus juhataja ei püüdnudki korraga suurt suutäit hammustada. Ta teadis nüüd täpselt, kui palju kulub inimesel surnuaias aega ühe või teise töö tegemiseks. Kalmistutelt kadus kiiresti töötegemise matkimine.
Esimeseks suuremaks katsumuseks sai prügi. Näiteks Raadi kalmistu peatee oli sageli prahti täis. Peatee ääres seisid suured laudadest prügikastid ja nendega oli palju tüli. Tühjendamiseks tuli rasked kastid külili lükata ja laiali valgunud prügi hobuvankritele laadida. Oli vanker prügi täis, sõidutati see surnuaia kõrvalisemas osas asuvasse prügilasse ja tehti tühjaks. Kui prügimäed suureks kasvasid, telliti autobaasist autod ning prügi veeti linna prügimäele.
Uue juhataja soovil paigutati prügikastid kõrvalteede äärde, kus need torkasid vähem silma. Hakati taotlema plekist prügikonteinereid ja nende tühjendamist spetsiaalsete veokitega. See ei tulnud kergelt, aga pikkamööda siiski. Kalmistud said ka väikseid traktoreid, mis sobisid surnuaedades töötamiseks. Traktorid polnud küll uued, mujal juba vaat et vanarauaks muutunud, aga kergendasid siiski tööd.
Vana-Jaani
Tõeline murelaps oli Vana-Jaani, Raadi kalmistu tihedasse võssa kasvanud osa, kus armastasid vaba aega veeta sõdurid. Linnarahvas ja kalmistu oma töötajad hoidusid sealt eemale. Võimalusi iidne surnuaed ellu äratada oli vähe, polnud raha ega töökäsi.
Abi tuli üsna ootamatult, sest lähenema hakkas ülikooli 350. aastapäev. Tartusse oli oodata õpetlasi, kelle esivanemaid puhkas võssa kasvanud hauaplatsidel.
„Ülikool võttis Vana-Jaani enda hooldada, teaduskondade vahel jaotati ära, millise osa mingi teaduskond vanast surnuaiast korda teeb. Mitu kunagist tudengit, kes Raadil võsa raiusid, on nüüd üle riigi tuntud isikud,” jutustab Aime.
Esialgsete mõtete järgi pidi Vana-Jaanist saama parkkalmistu, kuhu matmisplatse välja ei anta. Hiljem leiti, et pole õige jätta suurt osa Raadi surnuaiast ainult vaatamiseks. Otsustati säilitada vaid seda, millel on ajalooline ja kultuurilooline väärtus. Vana-Jaani kalmistule hakati matma auväärseid teadlasi ja kultuuritegelasi. Nende hauaplatsidel käiakse üle Eesti, sageli ka kaugemalt, tuuakse lilli ja süüdatakse küünlaid.
Ülikooli 375. aastapäeva eel polnud Raadi kalmistu vana osaga enam muresid.
Ajaloolised hooned
Nõukogude ajal olid väga inetud kalmistutele ehitatud putkad. Raadi surnuaia väike värav seisis kinni, kalmistu kontor asus värava kõrval putkas. Selles näotus ehitises oli suure pliidiga ruum, kuhu mahtusid veel kapp ja kirjutuslaud. Laua taga tegi tööd kalmistu meister, tema vastas, selg vastu ust, istus kalmistu juhataja.
Enam-vähem sama pilti võis näha ka Tartu teistel surnuaedadel. Rahumäele oli ehitatud koguni suur kuur, kust ka surnuid ära saadeti.
Surnuaedades valitsev putkamajandus oli tekkinud sellest, et linn oli enne sõda kalmistutele kuulunud hooned välja üürinud ja nendes elasid inimesed, kes töötasid Tartu asutustes ja ettevõtetes, mitte surnuaedades.
„Hooned tagastati alles üheksakümnendate aastate alguses ja saime hakata neid remontima. Raadi kalmistu peavärava juures asuv maja on paarsada aastat vana ja selles on nüüd meie kontor. Oleme hoone ümber ehitanud, töötajatel on suured ja valged ruumid, teisele korrusele saime suure saali. Saime majja ka duširuumi ja hoovis asuvasse hoonesse veekloseti, mille puudumist väliseestlased imeks panid.”
Ümberkorraldused
Matusebüroo juhatajate asendamine näitas kalmistute tsehhi juhatajale, kui palju on inimestel käimisi ja muret matuste korraldamisega. Surmatunnistuse saamine, perekonnaseisubüroos surma vormistamine, kirstu muretsemine, kivitööstusest hauaplaadi tellimine, kalmistult hauaplatsi ja hauakaevajate muretsemine, matuste muusikalise külje eest hoolitsemine, lugejaga läbirääkimiste pidamine, lillede ja pärgade tellimine, peielaua eest hoolitsemine, sageli ka metsast kuuskede ja kuuseokste toomine jne. Lähedase inimese kaotusest muserdatud inimene pidi läbi käima pika ja mõnikord väga okkalise tee.
Aime Pärna leidis mehe, kes oli valmis Raadi kalmistu peahoone lähedasse kõrvalhoonesse asutama kirstutööstuse. Ta leidis teisegi mehe, kes hakkas teises kõrvalhoones kive raiuma. Veel otsustas ta, et hauakaevajad ei pea olema kalmistu töötajate nimekirjas, vaid võivad edukalt töötada FIE-dena. Ta korraldas elu nii, et lähedase isiku kaotanud inimene peab küll võtma perearstilt arstliku surmatõendi ja maavalitsuse perekonnaseisuametist tõendi matusetoetuse saamiseks, kuid võib siis rahuliku südamega tulla kalmistule hauaplatsi, kirstu ja hauaplaati valima. Murest muserdatud inimene võetakse seal vastu lohutussõnade ja suure abivalmidusega, ta juhatatakse kokku hauakaevajate, muusikute ja jutlustajatega, antakse teavet peielaua korraldajate ning muu vajaliku kohta.
„Olen ise lähedase inimese kaotuse läbi elanud ja tean hästi, kuidas see kogu elu mõjutab,” räägib Aime Pärna. „Matsin oma mehe ja jäin kahe pojaga leseks. Et kaotusevalust toibuda, võtsin elus teist korda kuu aega palgata puhkust. Ma ei olnud sellel traagilisel ajal enam mina ise. Pärast seda tekkiski mul soov, et kalmistu kontorisse tulev inimene jätaks osa oma murekoormast meile maha, teda lihtsalt tuleb nii kohelda.”
Veel räägib juhataja, et saab päris sageli telefonikõnesid ka väljaspool tööaega.
„Mulle helistatakse ja öeldakse: mu ema suri, ma ei tea, mida ette võtta, kas saate mind aidata? Loomulikult teen seda. Kui kõne tuleb hilisel õhtutunnil, soovitan lahkunu puhtaks pesta, igavikuteele saatmiseks riidesse panna ja ööseks koju jätta. Annan nõu sellekski, mida järgmisel päeval ette võtta. Sellised nõuanded on mu elu lahutamatud osad. Paar aastat tagasi äratati mind kell kaks öösel, Peterburist oli toodud Tartusse surnu. Sõiduk pidi kohe tagasi minema ja lahkunu toojad ei teadnud, mida surnuga peale hakata. Muidugi oli see erandlik juhtum. Lahkunu leidis sel ööl peatuspaiga meie kalmistu külmkambris.”
Heal meelel annab Aime Pärna nõu ka hauaplatside kujundamiseks.
Kaheksakümnendate aastate keskpaiku hakati Tartu kalmistutel vastu võtma hauaplatside hooldamise tellimusi. Esialgu teenindati vaid kaugemate linnade inimesi, hiljem ka oma linna, veel hiljem teiste riikide elanikke. Seda tööd teevad kontorinaised, mõni on võtnud hooldada 20, mõni 40 hauaplatsi. Tööd tehakse oma vabast ajast: varahommikuti, puhkepäevadel ja pärast tööpäeva lõppu. Rahul on nii tellijad kui ka tegijad.
Suuri töid võetakse ette ühisel jõul. Tosin aastat on need kestnud Tuigo kalmistul, mis asub Haaslava vallas. Linn sai sealt 33 hektari suuruse looduslikult ilusa maatüki, millest nüüd on suudetud surnuaiana kasutusele võtta kolm hektarit.
Tartu linn peab oma kalmistuid tähtsaks. Möödunud aastal restaureeriti Pauluse kalmistu leinamaja ja selle torni hakkas taas ehtima rist. Ilusa väljanägemise sai ka sama kalmistu värav. Korda tehti Uue-Jaani leinamaja külmkambri katus ja teraskiiver ning lõpetati eelmisel aastal Raadi kalmistul alanud valgustusvõrgu ehitustööd.
„Töid on ootamas veel palju. Näiteks Raadile tuleks ehitada kolm uut kaevu, milleks tõenäoliselt tuleb välja vahetada kogu vana veetorustik. See aga tähendab, et enne uue torustiku rajamist ei ole mõtet ära asfalteerida Raadi kalmistu peatänavat, kuigi ilus tänavakate jätaks kalmistust parema mulje. Olime liiga kaua nurgatagused ja nüüd on raske tõusta nende surnuaedade kõrvale, mis sõja järel vandaalide rünnakutest pääsesid.”
Riivab silma
Uue sajandi algul võeti kõik hauaplatsid arvele ja valmisid surnuaedade hauaplatside omanike nimekirjad. Aga see oli vaid suure töö sissejuhatus. Nüüd selgitatakse, miks osa hauaplatse oleks nagu omanikuta, pink lääbakil ja prahihunnik peale kasvamas. See on pidev töö, sest igal aastal mõni omanik kaob, haigestub või läheb mujale elama ning hauad jäävad hooletusse. Hauaplatse, millel on omanikuta jäämise tunnused, pildistatakse ja iga platsi osas langetatakse pealematmiseks kollektiivne otsus platsi väljaandmise kohta.
„Usun, et suudame korra majja saada,” leiab Aime Pärna. „Iga unustusse jäänud hauaplats riivab silma.”
Päike paistab kalmistul ja selle värava taga ühtemoodi, ometi on surnuaed koht, kus kehtivad oma reeglid. Neid tuleks järgida.
Tartu kalmistutel käib palju rahvast, sageli ka emad väikeste lastega. Viimased kipuvad mõnikord hauaplatsidel liivaga mängima ja vaid vähesed emad keelavad seda.
„Kui mina emadega sellest räägin, tõmbuvad suud põlglikult pänni – mis see veel olgu?! Miks selline keeld?” sõnab Aime Pärna. „Nad ei mõista, et lapsele tuleb varakult selgitada, miks peame austama inimese viimset puhkepaika. Meist keegi ei taha, et lähedase inimese hauaplatsil joostakse ja kilgatakse ning liivasse auke uuristatakse. Inimese haud on selleks liiga püha.”
Aime Pärna imestab ka keskealisi mehi ja naisi jälgides. Osale neist meenuvad lähedaste lahkunutega seotud tähtsad kuupäevad viimasel hetkel. Haaratakse lilled, võetakse kaasa kalmuküünlad, istutakse autosse ja kihutatakse kalmistule, kui võimalik, siis koguni haua juurde. Seal seatakse mõne minutiga lilled paika, süüdatakse küünlad, istutakse taas kiiresti autosse ning kihutatakse koju tagasi. Sellisest teekonnast ilusam oleks kodus küünal süüdata ja lahkunut meenutada, arvab Aime.