Kui mõni kallis sugulane ühel päeval siitilmast lahkus, tuli pärijal notari juurde minna ja kirjalikult teada anda: jah, mina soovin pärida. Uue pärimisseaduse järgi, mis hakkab kehtima 1. jaanuarist 2009, on asi vastupidine: kui seadus seda ütleb, olete pärija automaatselt. Avaldusega saate hoopis pärimisest keelduda-loobuda. Hea uudis on, et ka uue seadusega mujal maailmas väga levinud pärandimaksu ei tule.
Mis täpsemalt meie kõigi jaoks uue pärimisseadusega muutub, selgitab Notarite Koja esimees Tiit Sepp.
Mis on peamine, mille poolest uus pärimisseadus praegu kehtivast erineb?
Uue seadusega tehti kahesuguseid muudatusi. Vana pärimisseadus on mõnda aega toiminud ja avastatud on lünki või puudusi, mida peab uue seadusega paremini ütlema. Need on siis parandused ehk kosmeetilised muudatused.
Mis on aga väga oluline muudatus, see on pärimissüsteemi vahetus. Ehk mindi üle pärandi vastuvõtusüsteemilt pärandist loobumise süsteemile. See tähendab, et kui tahate nüüd veel pärida, tuleb pärand vastu võtta, et pärijaks saada. Ehk peate minema ja tegema notarile avalduse sooviga pärand vastu võtta. Uue seaduse kohaselt on inimene, kes kuulub seaduse järgi pärijate ringi, automaatselt pärija, selleks pole vaja avaldust teha, vara on koos pärandaja surmaga teile üle läinud. Tõsi, asi tuleb siiski notari juures ära vormistada, aga pärimisõigus on kohe tekkinud. Kui te nüüd pärida ei soovi, saab avaldusega pärandist loobuda. Seda tuleb teha kolme kuu jooksul, alates pärandi avanemisest või pärandaja surmast teadasaamisest.
Kas uue seadusega ei teki seis, et mõnel ei tea mitmenda ringi pärijal pole õrna aimugi, et ta on pärijaks saanud? Ja siis ei tea ta ka näiteks avaldust teha, et pärimisest loobuda?
Praegu veel kehtiv vastuvõtusüsteem soosis aktiivset pärijat ja aitas tal pärimisõigus kiiresti maksma panna. Aktiivne pärija üldjuhul teab, et isik, kellelt pärandus saada, on surnud. Üldjuhul on selline pärija olnud pärandaja juures, teda hooldanud, aidanud, ehk ka temaga koos elanud. Selles mõttes tundub õiglane, et kui sureb su lähedane, kellelt sul midagi pärida on, siis sa ikka oled olnud temaga kontaktis ja tead, kui ta sureb.
Uus loobumissüsteem kaitseb pärijat, kes on eemal ega tea kadunukesest kuigi palju. Uus süsteem kaitseb ka n-ö nõrka pärijat, näiteks seda, keda teised pärijad tahaks hea meelega eemale jätta. Seni oli nii, et kui teadlikud pärijad olid notari juures pärandi vastu võtnud, oli notaril võimalus 10-aastast pärida soovimisest teatamise aega lühendada mõne kuuni ja nii võis nõrgem pärija jäädagi pärandist ilma.
Vana süsteem oli niisiis hea ja õiglane aktiivsele ning ausale pärijale, uus soosib nõrgemat ja mitteaktiivset pärijat. Kas see aus ja aktiivne nüüd uue süsteemiga midagi ka kaotab?
Eks aeg näitab. Ma usun siiski, et asjad selle ausa pärija suhtes üldjuhul väga ei muutu. Kuigi midagi hakkab kindlasti juhtuma.
Näiteks kui kusagil kaugel on keegi pärija, kes ei saa pärandaja surmast teada või kui saabki, pole pärimisest huvitatud, aga loobumisavaldust ka ei tee. Et ei ole nagu põhjust: päritav vara pole suur, võlgu pärandajal ka ei ole, mille pärast loobuma peaks (endiselt päritakse koos varaga ka kõik surnud inimese võlad). Sellisel juhul võib uue pärimisseaduse järgi tekkida teistel pärijatel probleeme. Nimelt annab praegune seadus pärijale pärimise lahendamise lõpus mingi osa varast kätte. Näiteks kui pärijateks on kolm last, saavad nad igaüks 1/3 varast ehk kõigist asjadest, mis on pärandvara koostises (teisisõnu näiteks kolmandiku majast, kolmandiku autost, kolmandiku rahast jne). Uue seaduse järgi on aga see, mida päritakse, päranditomp, kõigi pärijate n-ö ühisvara. Mida saavad käsutada ainult kõik pärijad koos. Sealhulgas ka vara müüa, rentida jne. Nüüd, kui pärimistunnistus on inimestel käes, tuleb tulla kokku ning jagada see päranditomp omavahel ära, näiteks nii, et lepitakse kokku: sina saad maja, mina auto ja tema raha.
Võib ka niiviisi toimida, et iga pärija vormistatakse igast päritavast asjast kolmandiku omanikuks. Sellisel juhul, kui näiteks maja müüakse, peavad seda koos tegema kõik kolm pärijat, nagu see on näiteks abikaasade puhul. Päranditombu jaotus tuleb teha notariaalselt. Oletame, et peale kolme lapse on veel olemas neljas, samuti pärimisõiguslik laps eelnenud abielust. See neljas laps elab aga kusagil Venemaal või Ameerikas ja teda ei õnnestu kuidagi leida. Aga seda, et ta olemas on, teavad kõik. See kadunud laps on samamoodi üks päranditombu omanikke nagu kolm ülejäänud last. Ilma selle kadunud lapseta ei saa teised kolm pärijat oma osa ilma probleemideta käsutada. Seadustes on küll ka sellise olukorra puhuks lahendused olemas, aga need ei ole kerged.
Ma usun siiski, et reaalses elus tuleb olukordi, kus pärida ei soovita, aga vastavat avaldust ei tehta, üsna vähe ette. Pigem läheb niipidi, et kui vana seaduse kohaselt aktiivsed pärijad eriti selliseid „kadunud” pärijaid ei otsinud, siis edaspidi hakkavad nad aktiivsemalt seda tegema.
Kas pärijate ringis ka midagi muutub ehk kes ja kui palju pärib seaduse järgi?
Pärijate osas jääb kõik endiseks ehk kui testamenti ei ole tehtud, pärivad lahkunu vara seadusjärgsed pärijad.
Seaduse järgi päritakse kolmes ringis, abikaasa osaleb seejuures kõigis pärijate ringides.
1. Esimese järjekorra pärijad on alanejad sugulased. Kui teil on lapsed, siis on nemad esimese järjekorra pärijad ning teie vanemad ega õed-vennad ei saa vara pärida.
Kõik lapsed pärivad võrdselt, olenemata sellest, kas nad on alaealised või eraldi elavad täiskasvanud, kas nad on esimesest, teisest või kolmandast abielust või hoopis abieluvälistest suhetest. Kui teie laps on surnud, kuid temal omakorda on lapsi, siis pärivad need lapselapsed selle osa varast, mille oleks saanud nende surnud vanem.
Näiteks: kui teil oli 2 tütart ja 1 poeg ning poeg on surnud ja temal on 5 poega, siis jaguneb pärandvara alanejate sugulaste vahel järgmiselt: kumbki tütardest saab 1/3 ning ülejäänud 1/3 jaguneb pojapoegade vahel. Kui üks tütardest ei soovi pärida, siis võib ta loobuda (siis tekib õigus pärida tema lastel), või kui ta ei loobu, aga ei võta pärandit vastu, läheb tema osa jagamisele nende vahel, kes võtsid pärandi vastu.
2. Teise järjekorra pärijad moodustavad vanemad ja nende alanejad sugulased. Kui teil ei ole lapsi ega lapselapsi, on pärijateks teie vanemad. Kui üks või mõlemad vanemad on surnud, siis on pärijateks selle vanema alanejad sugulased ehk teie vennad-õed või kui nad on surnud, siis nende lapsed.
3. Kolmanda järjekorra pärijad on vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Kui teie vanemad on surnud ja teil pole õdesid-vendasid olnud või on nad lastetuna surnud, siis on pärijateks teie vanaemad-vanaisad (nii ema- kui ka isapoolsed) või nende alanejad sugulased ehk siis teie tädid-onud või nende lapsed.
Ainukese muutusena seadusjärgsel pärimisel võib nimetada abikaasa rolli suuremat tähtsustamist. Kui praegu kehtiva seaduse kohaselt läheb pärand abikaasa ja pärandaja kolmanda ringi sugulaste (vanavanemate) vahel jagamisele, siis uue pärimisseaduse kohaselt pärib abikaasa kogu pärandi, kui puuduvad esimese ja teise ringi pärijad (lapsed, vanemad ja õed-vennad ning nende lapsed). Lisaks tekib abikaasal ka õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist elamule, mis oli pärandaja ja abikaasa ühine kodu.
Samas kaotab abikaasa õiguse pärida nii seaduse kui ka testamendi järgi, kui pärandaja on enne oma surma abielu lahutanud või esitanud kohtule abielu lahutamise nõude. Testamendi puhul võib sellest siiski selguda, et testaator soovis endist abikaasat näha oma pärijana ka juhul, kui abielu on lõppenud. Sellisel juhul on abikaasa pärijaks määramine siiski kehtiv.
Varem tuli pärimisavaldusega pöörduda pärandaja viimase elukoha järgse notari poole. Kuhu peab inimene edaspidi esitama avalduse pärandist loobumise kohta või kus ta peab pärandit vormistama, kui ta loobumisavaldust ei tee?
Tõsi on, et ka aktiivne pärija ei saa lihtsalt koju istuma jääda, kui pärandaja on surnud. Ta peab ikkagi oma pärimisõiguse vormistamiseks minema notari juurde ja tegema avalduse. Pöörduda võib iga notari poole, enam n-ö sunnismaisust pole. Seda ka juba enne uue pärismisseaduse jõustumist.
Kuidas inimene teab, milliseid pabereid tal oma pärismisõiguse tõestamiseks vaja on? Notar, suvaline notar, ütleb?
Ma usun, et ma pole liiga ametiülbe, kui ütlen, et notar on üks väheseid juriste, kelle käest sellise asja kohta üldse pädevat infot saab. Nii et piisab, kui minna notari juurde teadmisega, et potentsiaalset pärandajat ei ole enam elavate kirjas, ja siis saab juhendid, kuidas edasi toimetada.
Kas ja kui palju pärimine maksab? Liigub jutte, et igasugused notaritasud kohe-kohe tõusevad?
Notaritasud ei ole tõusnud aastast 1993. Küll on mõni tasu paar korda langenud. Uue seadusega ei ole ka tõusu ette näha.
Praeguse seisuga ei ole Eesti riik kehtestanud ei pärimis- ega kinkemaksu. Seega kui inimene midagi pärib või talle midagi kingitakse, siis selle pealt ei pea tulumaksu maksma. Nii palju kui mina tean, on selline seis maailma mastaabis üsna unikaalne. Pärandi vormistamise kulud on ka üsna marginaalsed.
Kuna pärimistunnistusel vara enam üles ei loetleta, siis muutub ka pärimistunnistuse eest makstava notaritasu arvestamise alus. Senise pärandvara väärtusest sõltuva tasu asemel hakkab kehtima fikseeritud tasu. Pärimismenetluse algatamise ja läbiviimise ning pärimistunnistuse väljastamise eest tuleb tasuda koos käibemaksuga kokku 1180 krooni. Kui võrrelda tehinguväärtusest sõltuva tasuga, siis vastab sama suurele notaritasule tehinguväärtus umbes 600 000 krooni. Endiselt tuleb tehinguväärtusest sõltuvat notaritasu maksta annakusaaja tunnistuse väljastamise eest.
Annaku määramise võimalus on pärandajal testamendiga siis, kui ta ei soovi pärijale jätta mitte kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid mingi kindla varalise hüve. Annak võib olla näiteks asi (nt korteriomand või kinnistu), rahasumma, õigus, nõue või kohustusest
vabastamine. Annakusaaja tunnistuse väljastamise puhul tuleb avaldada notarile annaku reaalne väärtus. Avaldatud väärtuse alusel arvutatakse notari tasu seaduse alusel välja. Näiteks kui annakuna saadud margikogu väärtus on 50 000 krooni, tuleb annakusaaja tunnistuse väljastamise eest tasuda notari tasu 340 krooni, millele lisandub käibemaks 18%.
Samas võib pärija annakuks määratud eseme annakusaajale üle anda ka ilma eraldi tunnistust taotlemata ja sellisel juhul on vähem tööd nii notaril kui ka vähem kulusid pärijatel.
Lisaks võib pärija taotleda notari tasust vabastamist, kui ta oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda seda tasuda. Taotlus notari tasu maksmisest vabastamiseks tuleb esitada maakohtule.
*
Riigikogu võttis 17. jaanuaril vastu uue pärimisseaduse, mille kõige olulisem muudatus on pärandvara vastuvõtusüsteemi asendamine loobumissüsteemiga.
Kehtiva õiguse kohaselt läheb pärandvara pärijale üle üksnes juhul, kui pärija võtab pärandi vastu. Loobumissüsteemi puhul kaasneb seadusest tulenev pärimisõigus automaatselt ja pärandist loobumiseks tuleb avaldada oma sellekohast tahet. Uue seaduse kohaselt avaneb pärand pärijale pärandaja surmapäeval. Seadus jõustub 1. jaanuaril 2009.
Uue pärimisseaduse poolt hääletas 55 ja vastu 31 riigikogu liiget. Erapooletuks ei jäänud keegi.