Kohtume Virve ja Oleg Sapožniniga päeval, mil algas kollase roti aasta. Selle päeva hommikul on pereisa oma taldrikult leidnud musta frakki riietatud rotihärra, pereema leivataldrikul uhkeldab valges tualetis rotipreili. Kolmas nukuke, hallis vammuses rotipoiss, on mõeldud külalisele. Selles peres on ikka püütud argipäevi kõikvõimalike rõõmsate pisiasjade abil helgemaks muuta. Niimoodi juba 47 aastat.
Oleg: Saime Virvega tuttavaks Viljandis, see oli üks omamoodi lugu. Sest tegelikult pidin ma sel ajal sõitma hoopis Rooma olümpiamängudele, olin siis jalgrattaspordis tuntud mees (Oleg Sapožnin on aastaid olnud rahvusvahelise kategooria kohtunik. – I. S.). Samal ajal toimusid võistlused Saksamaal ja otsustasin hoopis nende kasuks. Siis äkki paluti mind kohtunikuks Riiga Balti liiduvabariikide energiasüsteemide spartakiaadile, töötasin sel ajal Eesti Energias. Ja veel kutsuti mind Pärnumaale, Sauga kolmnurgas oli mootorratturite etapisõit. Kõige tipuks helistas üks ammune kolleeg ja palus: Viljandis on Balti liiduvabariikide ja Valgevene maanoorte suvespartakiaadi jalgrattavõistlused, tulgu ma appi. Millegipärast otsustasin viimase pakkumise kasuks. Ütlesin teisele kohtunikule, et lähme õige Viljandisse, seal on ilusad tüdrukud.
Mul oli tollal hästi kihvt roller. Sõitsin sellega Viljandis pärast lõunasööki kohviku juurest välja ja äkki nägin, et mööda Tartu tänavat lähevad kaks tüdrukut. Üks neist hakkas mulle kohe silma, tegin siis veel rolleriga nende ümber mitu ringi. Ja otsustasin, et selle tüdruku pean ma kätte saama! Hakkasin kähku uurima, kas õhtul on kusagil tantsupidu. Oligi. Ja tütarlaps oli ka seal. Palusin ta tantsima, ja veel, ja veel. Siis tuli daamide valik, aga tema mind ei võtnudki… Ma olin nii nördinud! Järgmisel päeval oli võistluste avamine ja õhtul selle puhul lossimägedes pidu. Ütlesin kolleegile, et nüüd ma lähen ja otsin selle tüdruku üles. Nii see läks…
Virve: Kes keda esimesena nägi? Mina märkasin juba lõuna ajal kohvikus ühte meest, kellel oli särgi all sall kaelas. See sall on meil senini alles: bembergist, nagu tollal kanti. Nii et kõigepealt nägin ma salli…
Kui ta siis tänaval oma rolleriga tiirutama hakkas, panin tähele, et salliga on mees ka kaasas. Õhtul peol alustas ta kõiki tantse esimesena. Aga daamide valik… no mul ei sobinud ju kohe minna teda tagasi võtma.
Oleg: Virve õppis sel ajal Tartu Muusikakoolis teisel kursusel. Mina töötasin Tallinnas. Nii ma sõitsingi aasta otsa muudkui Tallinna ja Tartu vahet. Mõtlesin, kaua võib, ega’s ma hakka veel kaks aastat niimoodi sõitma.
Augustis, enne uue kooliaasta algust, abiellusime. Järgmised kaks aastat käis Virve juba Tallinna Muusikakoolis. Väikese kõrvalepõikena: ma olin ju Eesti NSV Riikliku Filharmoonia viimane ja Eesti Kontserdi esimene direktor. Ja kui vahetevahel küsiti minu muusikahariduse kohta, vastasin: „Ma olen kolm aastat kahe muusikakooli uste taga veetnud…”
Kas pulma-aastapäevi tähistate siiani?
Virve: Igal aastal. Koos poja pere, langude, minu ristitütre ja tema vanematega.
Oleg: 40. aastapäeva tähistasime pidulikumalt: lasime end laulatada Kolga-Jaani kirikus.
Virve: Abikaasa ootas koos kirikuõpetajaga, poeg saatis mind altari ette.
Oleg: Hõbepulmi tähistasime Tallinna raekojas.
Virve: Ehtisin raekoja saali ise oma maitse järgi: viisin sinna küünlajalad, katsin sealse suure laua hõbepaju okstega, mis langesid nii kenasti üle laua äärte. Väga ilus oli. Muide, mulle on kaks korda õnne soovinud võhivõõrad inimesed: registreerimise ajal ja pulmapeol tollases Kevade restoranis. Hiljem olen ma mõnda pruutpaari nähes ise alati samamoodi teinud. Sest kui isegi võõras südamest õnne soovib, siis peab ju hästi minema!
Teid kõrvalt vaadates tundub, et tegu on igati üksmeelse paariga. Aga siiski, kes on majas peremees?
Oleg: Lugesin kokku, et olen 28 aastat oma töömeheelust kogu aeg midagi juhtinud. Niisiis võtsin seisukoha, et kodus pean ma puhkama. Juht ja õpetaja on mul abikaasa. Ja ma olen sellega nõus. Pealegi on ta sündinud pedagoog.
Nõukogude ajal viskasin ikka nalja, et kui ma kord suren, pannakse Moskvas rahvamajanduse saavutuste näitusele minu topis üles – teistele meestele eeskujuks. Õnneks sai see aeg nüüd läbi. Aga ta õpetab mind tänase päevani!
Kas võtate hästi õppust?
Oleg: Kehvasti.
Virve: Ta üritab. Kui kuhugi läheb, küsib ikka, millise lipsu paneb.
Oleg: Aga nii on mul lihtsam. Muidu ütleb Virve kohe, et miks sa selle lipsu paned, see ei sobi ju pintsaku juurde. Või teine asi: kui ma veel tööl käisin, lubasin näiteks kella kuueks koju tulla ja Virve tegi selleks ajaks söögi valmis. Aga mina tulin hoopis kell seitse või pool kaheksa. Tema küsib, miks ma ei helistanud. Aga minu teooria on, et selline variant on mugavam. Sest kui ma helistan, saan kõigepealt riielda, miks ma juba ei tule, ja kui lõpuks koju jõuan, saan teise korra veel pahandada.
Eks aastatega kohaned… Aga kui tõsisemalt, siis perekonnas on ju ikka nii: kodurahu nimel peab keegi alati järele andma.
Kõigest hoolimata tuleb vahel ju ikka arusaamatusi ette?
Oleg: Muidugi, aga need on väikesed mõttevahetused. Tõsisemaid tülisid pole meil kunagi olnud.
Virve: Mis on meie eas inimestel üks suur probleem? Eks see, et asjad kipuvad kaduma. Paned need kusagile ära, aga kuhu täpselt, ei mäleta. Nii ongi abikaasal ikka ja jälle prillid lootusetult kadunud. Või võtmed. Aga mina ei suuda aru saada, miks neid kohe õigele kohale ei või panna.
Oleg: Kui mina siis midagi vastu ütlen, võib Virve teinekord kohe tund aega täiesti vait olla.
Kes teil põhiliselt süüa teeb?
Oleg: Mina elasin kolmeteistkümnendast eluaastast sisuliselt üksi, vanemad olid kogu aeg ringreisidel (Olegi isa Vladimir Sapožnin oli teadupärast tuntud artist. – I. S.). Nii et söögitegemise õppisin ära küll. Aga kui abiellusime, võtsin kohe esimese aastaga kümme kilo juurde. Virve teeb nii hästi süüa! Kui ta vahel näiteks Viljandisse sõidab, kasutan juhust ja teen endale makarone: Virve neid eriti ei armasta.
Virve: Kui tagasi koju jõuan, näen kohe ära, millist rooga ta seekord on valmistanud. Osa spiraalidest või spagetitükikestest paistab ikka kusagilt põrandalt.
Oleg: Ja vahel, kui Virve on ära, helistab poeg ja kutsub mind tatraputru sööma.
Teie pere hoiab kenasti kokku. Missugused traditsioonid sellele kaasa aitavad?
Virve: Sünnipäevi tähistame alati ühiselt ja jõulu teisel pühal kogunevad kõik meie juurde.
Oleg: Kui Virve isa elas, käisime jõululaupäeval alati Viljandis, samuti Kolga-Jaani surnuaial ja kirikus. Esimesel jõulupühal läksime minu vanemate poole.
Kuna ma kasvasin üles peaaegu üksi, tahan nüüd seda enam oma peret koos hoida. Varem oli meil komme, et igal kolmapäeval saime kogu perega õhtulauas kokku. Aga nüüd on elu nii kiireks läinud. Poeg jõuab töölt väsinuna koju alles 7–8 paiku õhtul, pojapoeg Georg on 19-aastane ja tal on omad tegemised.
Virve: Ühe kombe olen ma veel oma peresse üle võtnud. Sellest on juba aastaid, kui ühe mu tuttava (ta oli ka lasteaia muusikakasvataja) tütar helistas ja kutsus mind oma ema sünniaastapäevale. Ütlen ausalt, alguses olin ma jahmunud. Aga kui kohale läksin… Klaveri peal oli ema pilt, lilled, kõik tulid kokku ja hakkasid meenutama. Mulle nii meeldis! Otsustasin oma kodus hakata samamoodi tegema. Kui on mõni ümmargusem tähtpäev, kutsun sugulased kokku. Kohtume surnuaias või kirikus, hiljem istume ühiselt ja meenutame. Meie vanemad on seda väärt!
Olete mõlemad tegutsemislusti täis. Kust te oma energia küll ammutate?
Oleg: Minu eluunistus on olnud majake, mille aknast paistaks meri. Nüüd on meil see olemas: palkmaja Kloogarannas ehk Olegi onn. Õpin seal vähehaaval maaelu elama – neljandat põlve linlane, nagu ma olen. Aga mere juurde viib Olegi onnist Virve viadukt.
Virve: Laudtee, mis läheb otse mere äärde. Meil on asjad võrdselt jaotatud.
Oleg: Tegelikult on meil isegi kolm kodu. Pärast Virve isa lahkumist jätsime alles ka pool maja Viljandis.
Muidugi oleme tänulikud minu emapoolsetele vanavanematele. Tänu nende pärandusele saame oma unistusi ellu viia.
See võimaldab teil ka maailmas ringi vaadata – suured rännumehed, nagu te olete?
Oleg: Selles kuulub initsiatiiv rohkem minule. Valin mõne paiga välja ja küsin Virvelt, mis oleks, kui…
Virve: Meie seni viimane reis oli hästi pikk – Kariibi mere saartele. Mõtlesin, kuidas meie tervis vastu peab. Aga selle oleme ammu ära otsustanud: niikaua, kuni oleme veel ISE seisvad, peab juhust kasutama!
Oleg: Tänu kohtunikuametile olen ma päris palju ringi sõitnud. Aga see oli rohkem kihutamine ühest linnast teise, ega suurt midagi näinudki. Pealegi pidin alati reisima üksi, Virve oli poisiga kodus pandiks. Nüüd saame koos käia, vaadata ja arutada.
Teid võib sageli kohata ka kontsertidel?
Oleg: Ma nimetan oma abikaasat kultorgiks. Ta ütleb, et läheme nüüd sinna kontserdile või et järgmisel nädalal esineb see orkester. Me mõlemad armastame muusikat, džässi kohe väga-väga.
Virve: Ja tantsida ka väga-väga.
Kui kusagil Sapožninitest juttu tuleb, räägitakse alati ka tantsimisest.
Oleg: Nooremast peast käisime hästi palju tantsimas ja ikka orkestri järgi: kus oli hea ansambel, sinna läksime. Nüüd ma juba natuke viilin, tempokad tantsud hakkavad vähehaaval üle jõu käima.
Virve: Eestlastel on kompleks: tahaks tantsima minna, aga keegi ei lähe. Muusika ammu mängib, aga ei midagi, nagu just hiljaaegu Kalevi veteranide ballil. Siis keegi hüüab: „Sapožninid, platsile!” Ja kui meie juba tantsime, tulevad teised ka. Esimene paar oleme alati meie.
Kas armastate ka ise mõnusaid koosolemisi korraldada?
Oleg: Viimasel ajal ehk vähem kui vanasti.
Virve: Aga meil toimub kogu aeg midagi. Ja sõbrad tulevad hea meelega.
Oleg: Virve on nii hea perenaine, muidugi tahavad kõik tulla.
Virve: Oleg jälle on tore peremees…
Oleg: Hea on see, et meil on perekonnasõpru muusikute seas. Ja kui leiab aset suurem koosviibimine, kõlab ka elav muusika. Lembit Saarsalu ja Olav Ehala on meil juba nagu perekonna muusikud. Meile mõlemale, Virvele eriti, meeldib rõõmu valmistada: mitte ainult endale, vaid ka teistele.
Missugused on olnud teie elu kõige ilusamad hetked?
Virve: Minu meelest on meil kogu aeg see kõige-kõige-kõige… Muidugi hõbepulmad, laulatus, aga ka kõik meie ühised reisid.
Oleg: Meil on nii palju ühiselt tehtud asju, millest on saanud meie ühised ilusad mälestused.
Virve: Eks ilusaid hetki tuleb osata ka ise luua – kõikvõimalikest väikestest asjadest.