Suur tänu kõigile kirjakirjutajatele!

Sel kuul ootame teie kirju teemal „Mees, keda ma austan“ Saatke oma kirjad palun aadressil: 10140 Tallinn, Väike-Karja 12, Elukiri või e-postiga: kristel@elukiri.ee või meie kodulehekülje lugejate kirjavõistluse kaudu. Palun lisage kindlasti ka oma nimi ja aadress, sest kõigi kirjakirjutajate vahel loosime seekord välja Nivea teemantläikelise šampooni ja juukselaki.
Muidugi ootame alati ka teie arvamust ajakirjas ilmunud lugude kohta ning ettepanekuid, kellest sooviksite lugeda.

44, 5 % Kanal2
28, 5 % ETV
16, 8 % TV3
6, 0 % Soome kanaleid
4, 2 % Vene kanaleid

Seekord tõi postiljon meile lugejatelt palju kirju. Kusjuures enamus neist olid päris murelikud. Ütlemine, et üks tilk tõrva rikub kogu meepoti, paistab kehtivat ka telekanalite programmide kohta. Tundub, et meelelahutuse pähe pakutavad ja tihti tavaviisakuse piire ületavad „ärategemise“ saated jätavad ebameeldiva tunde telekavaatamise mõnusale tegevusele tervikuna. Meie ajakirja küpses eas ja elu näinud lugejad, kellest paljud on osalenud juba mitmete inimpõlvehakatiste üleskasvatamisel, muretsevad telerist näidatava järjest suurenevate agressiivsuse ja labasuse vaatemängude pärast. Eks neil õigus ole, eeskuju mõjutab ning halva ja hea, õige ja väära vahet tegemise, mõnikord õige õhukese piiri tunnetamine on täiskasvanulgi keeruline, lapsest rääkimata.

Aga hea asi on see, et kõigil teleritel on ju olemas väljalülitamise nupp, mida alati kasutada võib. Ja õnneks elab meil Eestimaal ka palju toredaid noori, kes oskavad hinnata rahulikke pereväärtusi ja vanaemade elutarkust, nagu näha alljärgnevast, ühe meie noore lugeja poolt saadetud kirjast.

Tahtsin saata teile tänusõnad detsembrinumbris ilmunud porgandipiruka retsepti eest. Ma pole kunagi olnud suur söögitegija, aga seda pirukat olen juba 5-6 korda teinud ning teised pereliikmed juba nõuavad lisa! Pirukas on tõeline maitseelamus, tundub, et see retsept läheb ka meie peres pärandvara hulka.

Ajakirja kohta ka - olen ise 28-aastane ja loen ajakirja alati huviga, pea kaanest kaaneni. Kinkisin selle tellimusena oma vanaemale, kes kahjuks suri novembris, kuid tellimuse lõpetamise vastu olid kõik pereliikmed. Erinevalt üheülbalistest naisteajakirjadest on teie ajakirjas lood inimestest, kel on midagi tõeliselt öelda. Mul on äärmiselt kahju, et enam ei toimu suuremat kommunikatsiooni vanema ja noorema põlvkonna vahel nagu vanasti, mil elati ühe katuse all ja tarkused ammutatigi vanemalt generatsioonilt. Mina üritan mingit järjepidevust hoida, vähemalt vanaema verivorstide retsept ei ole kaotsi läinud, sel aastal tegin vorste kahjuks ilma temata.

Jõudu soovides Sigrid, Urmas ja Jaan Kristjan (5-kuune)

Kirjavõistlus „Mis mulle meeldib ja ei meeldi telesaadetes“

Me kõik naelutame end helendava pildi ette. Aega säästmata, hiljem sageli end süüdistadeski. Mulle meenuvad aastakümnetetagused ajad, kui telekat vaadati ühiselt naabrite juures. Näiteks lood Kennedy mõrvast, esimesest kosmonaudist Juri Gagarinist. Paljudel oli väikese ekraani kaunistuseks lisatud vikerkaarevärviline kile. Nagu ikoon seisis liniku või vaibaga nurgas ilmaimede tuppa tooja. Nüüd on olemas plast- ja tava- ning reisiteleviisorid. Igas vähegi normaalses peres on neid mitu. Suured sarisaated ummistavad kanaleid ja lämmatavad ajusid. Agressiivsus tuleb me heledasse tuppa, multikad on sünged ja sõjakad, kogu ilmavalu õnnetustest tuleb me peale. Justkui kleepuv ollus.
Ilmselt järjest vähem vaadatakse seebikaid. Natuke rohkem tahaks lahedat nalja, võistlusmänge ja memuaare. Ma töötlen telekava kümneid kordi läbi. Ja ikka olen iseloomutu ning kulutan palju energiat ja aega eiteamilleks. Dokumentaalsaated ja head uudised tõmbavad ligi. Ega televisioonita enam toime ei tule. Liigud siiski diagonaalselt üle toa ja sätid end internetilainele. Järsku tuleb tuulehoog ja toob tuppa kevadet aimava tihase siutsatuse. Meenub, et oled siiski osake loodusest ning suled mõneks tunnikski ekraanid, et minna õue kevadet ootama...

Ene Raudkats Kuremaalt

Mulle meeldivad paljud ETV saated, näiteks „Osoon“, „Mine metsa“, „Tähelaev“, „Pealtnägija“, „Meie“, „Õnne 13“ jt. Ka mitmed teised kodumaised seriaalid on head. Isegi üksikuid seebikaid võib stressi maandamiseks vaadata. Eriti hea ja vajalik saade on „Eesti aja lood“, mis peaks koha leidma ka teistes kanalites – ehk siis näevad-kuulevad seda ka noored, kes Eesti ajalugu peaaegu et ei tunnegi. Üldse meeldivad saated, mis harivad inimest. See ongi minu arvates televisooni ülesanne peale meelelahutuse.
Ma ei vaata ühtki seksi- ega märulifilmi. Ei meeldi joomist ja ropendamist näitavad nn naljalood. Peent nalja tänapäeval teha ei osata, lokkab labasus. Absoluutselt vastumeelt, lausa vastik on vaadata ilkuvaid „ärapanijaid“ (ära panna oskab iga loll), kes jõhkralt tungivad ausate inimeste eraellu, tirides selle moonutatult avalikkuse ette. Nad mõnitavad alusetult neid, kes nendele ei meeldi. See näitab televisiooni kallutatust. Selline kaasinimeste mõnitamine peaks olema seadusega keelatud. Ülbitseva, ropendava ja ennasttäis Peeter Oja asemel näeksin teleekraanil tuhat korda meelsamini kultuuriinimesi: teadlasi, kirjanikke, arste jt.

Asta Kõhelik Lääne-Virumaalt

Olen hakanud telekat vaatama üha harvem. Võib-olla on tingitud see vananemisest. ETV-st vaatan 1-2 saadet päevas, Kanal 2-st samuti, kuid TV 3-st paari saadet nädalas.
Häiriv on mõttetu ja lärmakas reklaamitulv. See on täielik psühhoterror, mis tasapisi nüristab inimeste ajusid, silmi ja tundeid. Ka kivile tekib ükskord auk, kui pidevalt sinna vett tilgub. Viimasel ajal olen kuulnud, et paljud ei vaata üldse telekat. Inimeste hing on väsinud. Paljud vahetavad linnaelu maaelu vastu, kus lapsed saavad looduslähedaselt vaikuses kasvada.
Telesaated on kuidagi küüniliseks ja ebaeetiliseks muutunud. Ei valita väljendeid suhtlemisel, kritiseeritakse ja mõnitatakse riigijuhte ning poliitikuid. Kas see on eeskuju noorele põlvkonnale? Kõike halba ei peaks päevast päeva näitama. Ei ole olemas halbu lapsi, vaid halb eeskuju muudab lapsd halvaks. Meedia peaks olema eeskujuks ja hea kasvatuse õpetajaks, kuid jääb mulje, et meedia rahva ette toojad on ise kasvatamatud. Halva nalja üle ei sobi naerda. Neid sateid, mida nädala jooksul ootan, on vähe. Minu lemmiksaadete TOP oleks: „Osoon“, „Meie“, „“Pealtnägija“, „Prillitoos“, „Eesti vs Jõekalda“, „Võta või jäta“, „Kes tahab saada miljonäriks“, „Foorum“, „AK“ ja veel mõned. Vahel vaatan ka mõnda dokfilmi või meelelahutussaadet, kus lauldakse või tantsitakse. Kõik ülejäänud on minu jaoks tühi lärm.

Ellen Polujanova Valgast

Õhtuti, kui toimetused tehtud, on aega ka televiisori ees istumiseks. No eks argipäeviti ole nii, et vaatad mõne seriaali, uudiseid kohe kindlasti, kuid siis hakkan juba valima. Enamasti eelistan ETV-d vaadata, eks juba seepärast, et seal puudub meeletult häiriv reklaam ja saatedki on pisut asjalikumad ja elulisemad, nagu „Meie“ saade, „Vabariigi kodanikud“ jne. Nädalavahetustel vaatan muidugi „Prillitoosi“ saadet. Seal on meievanustele palju asjalikke näpunaiteid ja muudki huvitavat.
Ei meeldi vaadata märulifilme ja absurdikomöödiaid. Meeleldi vaataks mõnda toredat kontserti, kuid kahjuks näidatakse neid liialt vähe ja taidluskollektiive üldsegi mitte, kuid ometi on meie maakondades nii palju toredaid ja tegusaid isetegevuslasi.

Nadežda Sepp Saaremaalt

Telesaadetes on küllalt meeldivat, näiteks loodusfilmid, „Pereelu“, „Pealtnägija“, „Meie“, „Osoon“, „Tähelaev“, „Vabariigi kodanikud“ ja kõik saated, kus pole palju kisa ja vägivalda. Meeldiv oleks muidugi vaadata rohkem muusikalisi filme ja stagnaaegset toodangut. Ei meeldi reklaamid, kus näidatakse pea iga asja reklaamimisel paljast ihu.

Esta Ivask Põlvast

Mul tuleb kaabeltelevisioonist ekraanile küll kümmekond jaama, kuid juba kolmest kohalikust on sedavõrd palju huvitavat vaadata, et teiste jaoks pole juba mitu aastat enam aega jätkunud. Kahjuks on kõige tihedam, lausa ülekuhjatud aeg õhtul kella 6-st 9-ni, kui sageli on vaadatavaid saateid korraga kõigil kolmel kanalil. Õnneks kergendab valikut asjaolu, et enamikku neist järgmisel hommikul või paar päeva hiljem korratakse. Kuna mõnelgi kordusi pole, eks siis saab teler keskpäeviti (õnneks?) ka mõned tunnid puhata.
Mis aga ETV saadetest üldse ei meeldi, see on sari „Pehmed ja karvased“. Vaatasin seda üsna alguses paar saadet, nüüd aga pigem lülitan teleri hetkeks välja ka siis, kui selle saate mõnda lõiku saatekava tutvustuses näidatakse. Mõni nimetab seda küll huumorisaateks, aga minu arvates on teevad seda vaid need, kellel on huumorist vaid ähmane või hoopis väär ettekujutus. See on kõige ehtsam mõnitussaade meie riigijuhtide jt juhtivate poliitikute aadressil, kusjuures rahule ei jäeta vist veel niipea ka meie ekspresidenti Arnold Rüütlit, kes juba ammu on aktiivse poliitika areenilt lahkunud – ikka närivad edasi. Oleksin mina mõni neist poliitikutest, annaksin saate kohtusse.
Tõsi, vahel lähevad igavaks ka TV 3 ja Kanal 2 pikad reklaamid keset huvitavaid seriaalilõike. Aga sellest tuleb ju aru saada – ilmselt neilt reklaamidelt saadavate rahadega need telekanalid ju põhiliselt tegutseda saavadki.

Heino Sõrm Kadrinast

Alustan mulle mittemeeldivast. Kõige häirivam on, et palju on ingliskeelset, eriti muusikas. Mina tahan ka teksti ja sõnumi sisust aru saada! Kas need esinejad isegi teavad, millest nad laulavad? Arusaamatu on saate „Eesti otsib superstaari“ pealkiri. Staar on ju ikkagi saavutatud nimetus – lavatäht, filmitäht! Milleks ajada kokku inimesi, kes tulevad kuskilt võsa vahelt, pursivad inglise keelt ja selleks raisatakse telesaadete aega? Väga naeruväärselt häiriv on paljudel juhtudel ka esinejate riietus. Alasti olek, nagu oleks unustatud end riidesse panna! Vahel jälle nagu Ümera Ülo, kes läheb lehmalauta. Saates „Haara mikker“ häirib, et saatejuht hirmsasti kisendab.
Minule on vaadatavad „Tähelaev“, OP, „Osoon“, „Pealtnägija“, „Võta või jäta“, „Õnne 13“, kõik uudistesaated jpm. Üldiselt võiks televiisoris olla lihtsaid meelelahutussaateid sagedamini, eriti vanemale eale – näiteks mõni tore laulusaade, kus pole vaid poolalasti õõtsujaid! Vaadatav on ka rahvatantsude ja peotantsude esitamine.

Gaida Merila Türilt

Telesaadete puhul ei ole ma kindlasti kõigevaataja. Huviga jälgin tarkade inimeste arutelusid, AK-d, saateid loomadest ja loodusest. Ka üks seriaal, mille olen välja valinud, kuulub kindlasti päevakavasse.
Kurvastab ja lausa pahandab, et mõned lasteprogrammis olevad saated on vägivaldsed. Miks peab kurjust propageerima? Häiriv, kui saatejuht eputades end eksponeerib ja kui ta halvustab oma rahvust ja kodumaad. Soovin, et rohkem pöörataks tähelepanu sellele, et hindaksime, mis on meil hästi.

Mai Rand Pärnust

Enamikule meie rahvast ei ole TV vaatamiseks sadat taevakanalit, vaid tuleb leppida ETV, Kanal 2 ja TV 3-ga. Meil (nagu kogu maailmas) on probleemiks noorte seas üha süvenev vägivald. Kool süüdistab kodu ja vastupidi. Aga meedia, sealhulgas televisiooni osa noore hinge kujundamisel ja kasvatamisel? Sellest ei räägita. Julgen väita, et meie kõik kolm telekanalit annavad noortele superhea koolituse mõnitamise, vägivalla, kohati ka labasuse kujunemiseks. Igal kanalil on oma nn „mõnitamise saade“. Pühapäeviti ETV „Teletaip“ (tuntud suupruukijad Indrek Tarand ja Kivisildnik) ning Kanal 2 „Ärapanija“ Juur ja Oja. Mõnitatakse kõiki ja kõike, presidendini välja. TV 3 „Eesti otsib superstaari“ kohtunikekolmik Mihkel Raua juhtimisel mõnitavad noori lauljaks pürgijaid. Peale 21 algavad filmid on 90% USA rämps – märulid, ulmekad – sisuks vägivald, lõhkumised, tapmised.
Väga tahaks ka teada, kes peale Juhan Paadami valisid „Leto sveti“ Eurolaulu võistluslauluks. 52 tuhat hääletajat pidasid palagani parimaks, aga kes valisid selle võistluslaulude hulka – selle peaks ka eesti rahvas teada saama. Muusikalise kõrgharidusega kultuuriministrile laul meeldis – miks?
Kes peataks kultuuri allakäigu Maarjamaal?

A. Kask Tallinnast

Kirjakirjutajatest saab Ocuvite Lutein toidulisandid ja reisitermose Ellen Polujanova Valgast.