Kõigil meil on oma senise elu jooksul kogunenud mingis osas maist vara. Olles jõudnud teatud vanusesse, kerkib alati üles ka küsimus, kellele ja kuidas see varanatuke jätta, siis kui meid enam ei ole.
Vastuse neile küsimustele annab pärimisseadus, mille uue versiooni Riigikogu hiljaaegu vastu võttis.
Nagu varasemalt, nii säilisid ka uues pärimisseaduses vara seadusjärgne ning testamendi kaudu pärimine. Seadusjärgne pärimine toimub siis, kui isik ise oma surma puhuks korraldusi ei tee. Seetõttu võib ka testamendijärgset pärimist pidada eelistatumaks, on ju sel puhul inimene ise elu ajal juba oma vara edasise saatuse kindlaks määranud. Seadusjärgsete pärijatena näeb seadus ette pärandaja abikaasa ja sugulased. Sel puhul pärivad esimeses järjekorras pärandaja lapsed ja nende järeltulijad. Neid nimetatakse pärimisseaduses pärandaja alanejateks sugulasteks.
Oluline on teada ka seda, et jätkuvalt ei ole Eestis pärandimaksu. Siiski peab ütlema, et pärandi saamine pärast pärandaja surma on seotud teatud väljaminekutega. Kindlasti tuleb tasuda notarikulud, vara oma nimele ümberregistreerimisega seotud kulud ning vajadusel maksta ka pärandvara hoiumeetmete eest.
Oluline muudatus uues pärimisseaduses võrreldes senikehtivaga on aga seotud pärandi vastuvõtu küsimustega. Nimelt asendatakse praegune pärandvara vastuvõtusüsteem loobumissüsteemiga. Lühidalt tähendab see seda, et kõik isikud, kellel oleks seaduse järgi õigus pärida, seda ka saavad teha, sõltumata sellest, kas nad ka notari poole pöörduvad või mitte. Uue seadusega antakse pärijale kolm kuud asjast teada saamisest aega notarile teatada, et loobub pärandist. Kui ta seda ei tee, loetakse ta automaatselt pärijaks.
Niisuguse muudatuse pooldajad on seisukohal, et see võimaldab rohkem kaitsta eemalviibivaid pärijaid, kes ei pruugi teadlikud olla pärandi avanemisest ja saavad nüüd kõigele vaatamata kindlasti pärijateks. Samuti pole ka enam kartust, et keegi lähedal olevaist pärijatest nad lihtsalt maha vaikib.
Muudatuse kritiseerijad, kellega siinkirjutaja ühineb, aga väidavad, et see muudab kogu pärimisprotsessi keerulisemaks, kulukamaks ja aeganõudvamaks. On oht, et tekib juurde hulgaliselt n-ö. naervaid pärijaid, kes pärandaja eluajal teda vaevalt et tundsidki, kuid nüüd kasutavad meeldivat võimalust endale pärandvarast tükikest haarata.
Teine oht peitub selles, pärandvara killustub ja tekib juurde suur hulk pärijaid, kelle osa varas on väike. Loomulikult pole sel puhul tõsised tülid ja vaenu tekkiminegi pärijate seas välistatud. Veel võib sel puhul tekkida pärijaid -- pärandaja väga kaugelt sugulasi, kes pole ise huvitatud ei pärijaks olemisest ega ka sellest loobumiseks notari juurde minekuks, kuivõrd nende pärandiosa on murdosa suurune. Arusaadavalt raskendab see aga teistel pärijatel oma õiguste teostamist.
Lõpetuseks olgu öeldud, et Eestimaal on seni aastasadu kehtinud pärandi vastuvõtu süsteem. Meisse on juurdunud teadmine, et pärijaks saab vaid see, kes selleks ka ise aktiivselt märku annab. Seetõttu arvan, et reaalne üleminek uuele süsteemile, kus pärijaks võib olla ka see inimene, kes pärandaja surma järgselt pärandvara suhtes mingit huvi üles ei ilmuta, võib meil osutuda küllalt keeruliseks.