Pensionisambale toetume siis, kui oleme vanaks jäänud. Peresammas on see, millele saad toetuda kogu elu. Lapsepõlves vanemate loodud peresambale, hiljem enda omale.
Pereelu on viimastel aastakümnetel nii ja naa hinnatud. Õigemini on olnud päevakorral pigem suhted kui pere. Ja siis on välja tulnud, et suhted on pagana ilusad, aga pereelu väsitav rutiin.
Selliste juttude puhul tuleb mul meelde üks vana lugu. Olin just Noorte Hääle toimetusse tööle tulnud. Istusin toas, kus oli viis meest ja mina. Stampnali oli see, et kui kellegi naine helistas ja küsitavat meest ei olnud sel hetkel toas, öeldi magusa ja andekspaluva häälega: „Oi, ta läks just abikaasaga kohvikusse.”
Minu laud oli külgepidi koos tööstusest kirjutava Heino lauaga ja meil oli üks telefon. Preilid vahel helistasid Heinole ja ma püüdsin aru saada, et ega armastuse vastu rohtu ei ole. Siis järsku oli ta naine midagi teada saanud ja nii vihastanud, et helistas toimetusse ja skandaalitses.
See, mida Heino pärast naise kõnet minult küsis, lõi mu täiesti pahviks. Nimelt uuris ta, kas mulle jäi tema jutust kõrvu, millisest preilist jutt käis, kas Maarikast või Maiest. Suure ähmiga ei pannud ta nimelt ise tähele, millisest silmarõõmust naine aimu on saanud. Et siis võiks ju teisega, olgu ta Maarika või Maie, edasi käia…
Olen seda lugu rääkinud mitmele noorele naisele, kes mehe vaheldusevajadust on uue suure armastuse ja perekonna lõpuna võtnud.
Eesti rahva suurim probleem, hamletlik olla või mitte olla küsimus on rahvaarv. Statistikaamet teatas jaanuaris, et meid on nüüd 1 340 600. Ja kuigi lapsi sündis 2007. aastal 864 rohkem kui aasta varem, oli surmasid endiselt sündidest rohkem ja rahvaarv ikkagi vähenes. Abielusid sõlmiti 7057, lahutusi oli 3810. Lahutusterikkuse poolest olemegi juba Euroopa esimese viie riigi hulgas. Aga just turvaline perekond toob lapsi juurde.
Kas saab siis tänapäeval sundida kedagi koos elama? Kas ma tahan tagasi aega, kus naine talumatust abielust tiiki hüppamisega vabaks sai? Aga kas siis näiteks Hispaanias või Iirimaal, kus lahutusi palju vähem, lausa sunnitakse koos elama? Ju on ühiskonna hoiak teine. Samal ajal tean päris paljusid teisele ringile läinud perekondi, kelle puhul mõtled: nad on teineteise jaoks loodud, hea, et nad lõpuks kokku said.
Seni, kuni pole lapsi, võivad inimesed oma eluga oma maitse järgi ümber käia. Kui tulevad lapsed, kes tänapäeval ju väga juhuslikult ei tohiks sündida, on siiski teine asi. Lahkumineku puhul on nüüd tekkinud alati kõlbav seletus: „Me kasvasime lahku.” Aga lapsed pole ju samal ajal lahku, vaid isa ja emaga kokku kasvanud? Naist ja meest ei tohi sundida koos elama, aga see poleks nagu üldse probleem, kuidas laps võõra naise või mehega harjub.
Mida tunneb õpilane, kes laupäeval-pühapäeval on isa (uues) peres, nädala sees ema juures või kui ema sõidus, vanaema juures? Selliseid lapsi on üsna palju. Tean seda oma sugulastest õpilaste järgi, kes otsivad oma klassiõest Kristiinat või Mariat kahest-kolmest kodust. Küllap ei pea väga suur psühholoog olema, et aru saada: selline elu teeb ebakindlaks. Just geenid ja kasvutingimused pidid olema inimese kujunemisel kõige otsustavamad asjad.
Üks peresuhete madaldamine käib mulle eriti närvidele. See, kui keegi ütleb: „Ega ma suhtlegi tütrega ainult kui ema. Me oleme nagu head sõbrannad.” Ema ja lapse side on nii ürgne asi, et midagi sellest tugevamaks kuulutada on päris narr. Sõbranna on sõbranna, see võib homme ka hoopis teine inimene olla. Ema on ema. Kahju, kui keegi saab sellest alles ema kirstu juures aru.
Aga mis on küpsel põlvkonnal selle probleemiga pistmist? Üle viiekümne minnakse siiski harva lahku ja väikeseid lapsi ka pole. Aga neil on lapselapsed ja halva lahutuse korral võivad vanavanemad lapselapsi ainult eemalt näha. Peale selle on nad kellegi ämmad või äiad ja eks ka nende suhtumisest perekonda olene noore pere sisekliima.
Pealegi, ma ei tea, miks see nii on, aga üksi teleka ees istuv vanaproua pole nii hale pilt kui üksi konutav vanahärra.