Meie lugupeetud riigivalitsejatel tuleb aeg-ajalt pähe igasugu toredaid mõtteid. Ainult kuula, vaata ja imesta!
Eesti Panga presidendil tuli mõni aeg tagasi mõte, et 5000 krooniga kuus peaks hakkama saama küll. Ise ta, tõsi küll, seda proovima ei kippunud. Nagu ühe ajakirjaniku osaluseksperiment ilmekalt näitas, ei saa selle summaga kuidagi ära elatud, koonerda, kui palju tahad. Nälg ajas mehe ikkagi lõpuks SMS-laenu võtma…
Riigikogulased, kelle igakuine sissetulek on üle 50 000 krooni, on hulgakesi tulnud mõttele, et laseks maksumaksjal kinni tampida nii luksusauto liisingud, aasta viimasel päeval toimunud „valijatega kohtumised” kui koguni perekoolis käimise. Kõik on ju JOKK nende tšekkidega, milles küsimus!
Majandusminister Juhan Partsil tuli hiljuti mõte, kuidas meie pensionärid saaksid oma elujärge kohe tunduvalt parandada. Panditagu aga oma kodu pangale või krediidiasutusele ning hüpoteegi vastu makstakse siis kord kuus kokkulepitud summa pensionäri arvele. Et las siis vanainimesed määrivad saiale kalamarja, reisivad Egiptusesse ja üleüldse tunnevad end hästi. Jälle igavesti tore mõte ju – siis pole riigil vaja pensione tõsta.
Kaalume seda mõtet lähemalt. Oletame, et pensionäridest vanapaaril on 2-toaline Mustamäe korter. Oletame, et pank hindab selle korteri väärtuseks 1 miljon krooni, hüpoteek seatakse pensionäri kinnisvarale 50–60% ulatuses vara väärtusest, seega umbes 600 000 krooni peale. Vanainimesed oletavad, et ehk veavad nad veel 10 aastat välja, seega võiks nad iga kuu saada praegusele pensionile lisaks 5000 krooni kahe peale ehk 2500 krooni inimese kohta. See aga, hr Parts, ei ole tänapäeval paraku enam summa, mille eest teab mida lubada saab, kui üürid-rohud-toit üha kallineb. Eriti kummastav oli selle toreda mõtte juures see, et küsimus, mis saab siis, kui äkki üks või koguni mõlemad vanainimesed elavad kauem kui 10 aastat, oli majandusministril täitsa kahe silma vahele jäänud… Kuna kodu on n-ö ära söödud, siis kuuse alla? Kui vanainimene sureb aga näiteks 5 aasta pärast, on pärijail kaelas pank: maksa raha tagasi või oled isakodust ilma, st vara läheb müüki.
Mitte ükski minu küsitletud vanainimestest polnud nõus koduga riskima, et paar aastat poest kabedamaid kingi või väljamaiseid hõrgutisi osta. Eestlasele, eriti vanemale põlvkonnale, on vastumeelsus laenu suhtes veres (võlg on võõra oma) ning pika elu jooksul hoole ja armastusega rajatud koduga ei taheta riskida.
Hästi kiiresti ja vaikselt võeti jaanuaris vastu uus pärimisseadus, mis keerab tulevast aastast senise süsteemi pea peale. Seda selgitama pole aga rahvale peaaegu vaevutud. Hetkel kütavad kirgi uued töö- ja perekonnaseaduse eelnõud, kus samuti sees palju vahvaid ideid.
Kõiki neid toredaid mõtteid iseloomustab üks ühine omadus – absoluutne teadmatus, kuidas inimesed tegelikult elavad.
On see lühinägelikkus, süüdimatus või ükskõiksus?