Koirohi (Artemisia absinthium) on 40–100 cm kõrgune, püstine, oksine, hästi lehestunud mitmeaastane rohttaim. Eestisse jõudis ta Väike-Aasiast Lõuna-Euroopa kaudu, kasvab metsikult või ka metsistunult liivikutel, karjamaadel, õuede ja tarade ääres, rohkem küll rannikualadel ja läänesaartel. Sagedamini esineb ta aga kultiveerituna aedades.
Lehed on sulglõhised, süstjate tömpunud tippudega, siidviltjad, lõhenevad, mõru maitsega, rootsulised (alumised lehed rootsutud). Õied on kollased, korvõisikud peaaegu kerajad, lühirootsulised, enamasti longus. Õitseb juulist septembrini.
Koirohu kasvatamiseks sobib päikesepaisteline lubjarikka, kuid mitte liigniiske mullaga kasvukoht. Seemned saab külvata varakevadel otse kasvukohale, augustis võib taimi ka harvendada ja laiemale istutada. Järgmisel aastal võib jätta mõne õievarre puutumata, need külvavad ise uusi seemneid. Paljundada saab ka põõsa jagamise teel. Koirohtu võib kasvatada ka murus omaette puhmana, kus see on üsna dekoratiivne. Kasvatamise põhiliseks motiiviks peaks siiski olema koirohu ravivõime.
Taime eestikeelne nimetus tuleneb ilmselt sellest, et teda on kasutatud ka koitõrjeks.
Pisut ajaloost
Ravimtaimena oli koirohi tuntud ja kasutusel juba vanas Egiptuses.
Hiina meditsiinis mõjutati hõõguvate koirohupulkade abil kehal nõelravipunkte. Hiinas arvati ka, et jalatsitesse puistatuna tekitavad selle taime värsked lehed söögiisu.
Dioskorides, 1. sajandil elanud kuulus kreeka arst, soovitas kilpnäärmekasvaja puhul koirohuõli kaelale määrida ja teha sellega mähiseid.
Avicenna, tuntud tadžiki arst ja loodusteadlane (980–1037), ning ta kaasaegsed ravisid koirohutaignaga nõgestõbe. Tainas valmistati veest, poolest kilost rukkijahust ja sajast grammist koirohust, millest tehti mähiseid.
Keskajal üritati koirohuga ravida peaaegu kõiki haigusi. Paljudes maades on koirohtu peetud võlurohuks. Rändurid kandsid koirohukimpu igaks juhuks kotis ja meresõitjad võtsid seda kaasa, et vältida merehaigust.
Koirohi sai tuntuks ka eesti rahvameditsiinis. Valdav enamik alltoodud retseptidest pärinebki just meie rahvaravi käsitlevaist trükistest.
Droogist ja preparaatide valmistamisest
Droogiks kogutakse kuni 25 sentimeetri pikkuseid taime ladvaosi, mida edaspidi droogiks nimetame, ja mõne autori pakutuna eraldi ka lehti. Põhiliselt tarvitatakse preparaatide valmistamiseks siiski ürti, mida soovitatakse korjata õitsemise eel juunis-juulis ja kuivatada varjulises kohas. Kuivatatud koirohtu säilitatakse riidest või paberist kotis või kaanetatud puitnõus (mitte plastikkarbis!). Kõlblikkuse aeg on kuni kaks aastat.
Droogist tehakse mitmeid preparaate, kõige sagedamini tõmmist ehk teed. Enne seda tuleb aga droog peenestada, et toimeained paremini lahustuksid. Pärast preparaadi ettenähtud aja vältel tõmbamist see kurnatakse, sealjuures droogi läbi pigistades, et vedelikku vähem kaduma läheks. Eriti just pikemaaegsel säilitamisel soovitatakse preparaati säilitada jahedas.
Et mitte igas peatükis korrata erinevate haiguste puhul vajaminevaid retsepte, toome need siin ära ja nummerdame (mõeldud on tõmmiseid ja tinktuuri).
Tee nr 1:
1 tl ürti 2 klaasi keeva vee kohta,
panna kaanega emailnõusse ja see siis kuuma vette, kus hoitakse 20
min. Seejärel jahutatakse toatemperatuurini ja kurnatakse. Sisse
võetakse 1/4 klaasi 3 korda päevas 1/2 tundi enne sööki.
Tee nr 2:
2 sl ürti 1 kl keeva vee kohta, tee
tõmbamisanumat hoida kuumas vees 15 min, seejärel kurnata. Võtta
3–4 korda päevas 1 sl 30 min enne sööki.
Tee nr 3:
1 sl ürti 250 ml keevale veele, lasta
tõmmata 10 min. Juua pool klaasi 3 korda päevas enne sööki.
Tee nr 4:
1 tl ürti 2 kl keeva vee kohta, lasta
tõmmata 2–3 tundi. Võtta 1/4 klaasi 3 korda päevas 20 min enne
sööki.
Koirohumahla valmistamiseks kasutatakse värsket purustatud taime, pressides mahla välja läbi linase riide. Kasutatakse päevas 60 tilka.
Koirohupulbrit valmistatakse hästi kuivatatud taime osadest, neid väga peeneks hõõrudes (suuremaks jäänud tükid võib ka välja sõeluda). Soovitatakse hoida õhukindlas anumas. Võetakse korraga 0,2 g 2–3 korda päevas.
Koirohutinktuur nr 1 valmistatakse kuivatatud peenestatud koirohust ja 40%-lisest viinast mahulises vahekorras 1:5. Lastakse nädal aega seista, vahepeal loksutades. Siis filtreeritakse läbi filterpaberi. Võetakse üldjuhul (kui konkreetse haiguse juures pole märgitud teisiti) 3 korda päevas pool tundi enne sööki 15–20 tilka.
Muide, tinktuuri, nagu mitmeid teisigi koirohupreparaate, müüakse ka apteekides. Siin pakutud võtmisnormid on ette nähtud täiskasvanuile. Kindlam on võtta koirohupreparaate järjest mitte üle paari-kolme nädala, teise ravikuuri vajadusel teha 10-päevane vaheaeg.
Toimeainete sisaldus ja mõju organismile
Koirohus sisalduvate ainete pikka nimekirja ei hakka siin ära tooma ruumi kokkuhoiu huvides. Võiks vaid mainida, et koirohu lehed on mõruainete poolest rikkamad ja eeterliku õli poolest vaesemad kui ürt tervikuna (kogu taimelatv koos õienuttide ja lehtedega).
Antitoksiinina (mürgistusvastase vahendina) soovitatakse teed nr 4. Mürgistuse vastu aitab ka tinktuur nr 1.
Palavikku ja luujooksvat kergendab koirohumahla kasutamine, see vaigistab ka alakehavalusid.
Kollatõve raviks pakutakse kanget koirohutõmmist, kus on tassi keeva vee kohta võetud 10 g droogi ja lastud tõmmata 45 min. Võetakse sisse 1 tl kuni 6 korda päevas.
Kellel on nahale tekkinud lipoomid ehk healoomulised rasvkoekasvajad, otsigu mõnest raamatukogust üles brošüür “Rahvaravi retseptid” VI kogumik (2001) ja lugegu läbi lk 44–45 toodud pikk ja põhjalik artikkel “Meid tegi terveks koirohi”. Siin ei hakka seda ümber jutustama.
Pea, hingamisteed, vereringe
Halva hingeõhu kaotamiseks loputada suud teega nr 1. Samaks otstarbeks, samuti stomatiidi (suu limaskesta põletiku) raviks soovitatakse suuloputuseks ka teed nr 4. Stomatiidi puhul võib suud loputada ka 1/2 kl toasooja veega, millele on lisatud 20–25 tilka tinktuuri nr 1.
Skrofuloosi (kaelalümfisõlmede paistetuse) ja kroonilise lümfi- (koemahla-)näärmete paistetuse vastu pakutakse teed, kus ühe klaasi keeva vee kohta võetakse 5 g droogi, lastakse 30 min tõmmata ja manustatakse 1 sl iga 2 tunni tagant.
Skorbuuti kergendab koirohumahl.
Ülemiste hingamisteede põletike ja gripi korral aitavad nii tinktuur kui ka tee nr 1.
Valudega menstruatsiooni korral sobib tee, kus 1 liitri keeva vee kohta võetakse 10 g kuivatatud koirohtu ja lastakse 15 min tõmmata. Soovitatakse juua 3–4 klaasi päevas, hoiatatakse liigse tarbimise eest.
Siseorganid
Söögiisu tõstmiseks, mao liighappesuse ning mao ja soolegaaside vähendamiseks, kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse, loiu seedetegevuse, alahappesusega gastriidi, koletsüstiidi (sapipõiepõletiku), kroonilise hepatiidi (maksapõletiku) ja põrnahaiguste puhul soovitatakse teed nr 1. Kõhupuhituse korral pakutakse teed nr 2, neerupõletike, neeru- ja põiekivide raviks ning emaka sünnitusjärgse toonusenõrkuse korral kasutatakse teed nr 4, kõrvetiste puhul aga teed nr 2.
Isu äratab eelmainitud koirohutinktuur (kuid 30–40 tilka päevas). Samas koguses kasutades soodustab see ka seedetrakti tegevust ja vaigistab kõhukrampe. Üldisema tava järgi (15–20 tilka 3 korda päevas pool tundi enne sööki) võetakse seda aga mao liighappesuse ning mao- ja soolegaaside vähendamiseks, kõhuhädade, ainevahetushäirete, maksa- ja põrnahaiguste, neerupõletiku, kusekivide, kõhuvalu ja emaka sünnitusjärgse toonusenõrkuse korral.
Koirohupulber aitab seedimiskorratuse ja -nõrkuse, samuti krampliku oksendamise ning maatusside (5–13 millimeetri pikkuste sooltes elavate nugiusside) vastu.
Kõhuusside vastu pakutakse koirohuteed, kus ühe klaasi keeva vee kohta on võetud lastele 1 tl, täiskasvanutele 1 sl ürti ja lastud öö läbi tõmmata. Lastele antakse 5–6 korda päevas dessertlusikatäis, täiskasvanud peavad võtma korraga terve sõõmu.
Valage ürdile 70%-list piiritust (mahuliselt 1:5), laske 3 nädalat pimedas tõmmata ning võtke seda tinktuuri alahappesusega gastriidi ja isukaotuse korral vaid 2–3 päeva jooksul kord päevas 20 ml. Kasvajavastase vahendina emaka- ja maovähi puhul võtta 3 korda päevas 20–25 tilka koos veega.
Välispidine ravi
Kui panete padja alla kimbu kuivatatud või värsket koirohtu, kaob unetus ning pidavat tulema ilusad unenäod.
Kui pea valutab ja ka selle nahk on valus, soovitatakse pesta pead kange koirohutõmmisega (10 g 1 tassi keeva vee kohta, tõmbamisaeg 45 min). Ööseks võib mässida pea ümber koirohukompressi. Ka väsinud jalgade kanges koirohutõmmises leotamisel annab pakitsus järele.
Silmavette lisatud koirohutee (kangus sõltub vee hulgast) puhastab silmad rähmast ja pidavat ka nägemist parandama. Seda võib teha 2–3 korda päevas. Pikale veninud silmapõletiku ja silmaverevalumite puhul on tehtud koirohutõmmisega mähiseid. Sobib ka äralöömiste, venituste ja verevalumite puhul. Koirohumähistest on saadud abi maksatsirroosi (maksakortsumise), rinnanäärmepõletiku, maovalude ja pleuriidi (rinnakelmepõletiku) puhul.
Kui kõrv valutab, võetakse lina üle ja hoitakse pead kuuma veenõu kohal koirohuaurus.
Kõhuvalu korral tuleks panna lapsele ööseks naba peale hautatud koirohtu. Hemorroididest (päraku veenikomudest) on saadud lahti järgmiselt. Korjata koirohulehti, pesta, kuivatada neilt pesuvesi puhtal paberil ja panna need siis haigele kohale. (Sel ajal on parem istuda.) Lehti vahetatakse kahe tunni järel. Valu võib kaduda juba ühe päevaga, 10–12-päevane ravikuur peaks kaotama need aga täielikult.
Määrimiseks ja/või kompresside tegemiseks haavade parandamisel, valude vaigistamisel ja kasvajate imendamiseks kasutatakse koirohuõli. Valage klaaspurki 1/3 osale peenestatud koirohule 2/3 osa taimeõli, pange 40 päevaks päikesevalgusesse, pigistage siis vedelik välja ja valage klaaspudelisse.
Kuid tähelepanu! Koirohu tarvitamist peetakse vastunäidustatuks ülihappesusega gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandite ning enterokoliidi (peen- ja jämesoolepõletiku) esinemisel. Ettevaatlik soovitatakse olla sapikivide ja raseduse korral.
Koirohu üleannustamine (kas järjestikune liiga kauane või siis rohke tarvitamine) võib esile kutsuda erutuse, krambid, hallutsinatsioonid, peapöörituse ning pärssida kesknärvisüsteemi talitlust.
Niisiis – mitte püüda tervenemise kiirendamiseks koirohuannust suurendada! Ravi ajal tuleks hoiduda ka alkoholist.
