Isikupärane ja kordumatu pitskaunistus muudab ka tagasihoidliku rõiva või aksessuaari eriliseks. Pitsid on kaunid ja naiselikud ning nende valmistamine lisaks huvitav ja paeluv tegevus.
Juba sajandeid tagasi kaunistasid vaesunud aadlidaamid osavalt oma vanu, kantud kleite ja kübaraid uue pitspaelaga, et värske välimusega taas seltskonnas ringi liikuda. Ega meie oma talutüdrukudki siniverelistele pitsikandmises alla jäänud: pits kaunistab Eesti rahvarõivaid alates 17. sajandist.
Pitsivalmistamise kunst ning mustrid on liikunud ühelt maalt teise – nii pole päris Eesti oma pitsi olemas. Ikka on laenatud natuke ühelt ja näpatud teiselt maalt ja rahvalt. Oma jälje kohalikule pitsile on jätnud Taani, Rootsi, Saksamaa ja Venemaa mõjud. Samas on meie mitmesaja-aastane pitsiajalugu kinkinud kolm erilist ja omanäolist käsitööoskust ning pitsikunsti: niplispits, Setu pits ja Haapsalu sall. Nende valmistamisoskusi on alles hoitud ja arendatud Eestimaa eri otstes: niplispitsi traditsioone on sajandeid hoidnud eelkõige Kihnu naised. Kagu-Eestis asuva Setumaa värviline pits on elujõuline ka tänapäeval, seda on näha iga-aastastel Setumaa Kuningriigi päevade osalejate rõivastel. Haapsalu salli ajatu elegants teeb sellest väärika lisandi ka presidendi vastuvõtul kandmiseks, igapäevane praktiline soojendaja on see paljudele nagunii.
Niplispits
Niplispitsi valmistati Eestis käsitööna alates 17. sajandi teisest poolest. Pitsiga kaunistati rahvariiete kraesid, käiseid ja pluuse, põlli, õlalinikuid ning tanusid. Niplispitsi valmistati kodudes kuni 19. sajandini, kuni hakkasid levima heegeldatud ja kootud pitsid. Nii jäi töö- ja ajamahuka niplispitsi tegemine tasapisi soiku ja seda ei õpetatud eriti käsitöökoolides ka enne sõda vabariigi ajal. Ainult Kihnu naised jätkasid traditsioonilist pitsi valmistamist. Nõukogude võimu ajal tundsid niplispitsi vastu huvi ja tegelesid sellega vaid mõned üksikud entusiastid, nagu Ljubov Mitt ja Helene Kuma.
Niplispitsi ärkamisaeg oli 1990. aastatel, kui paljudel tekkis suur huvi rahvariiete valmistamise vastu. Taastati suhted Põhjamaade niplajatega ja nii tulid meie niplamishuvilisi õpetama meistrid Soomest ja Rootsist.
Hetkel on niplispitsi õpetamine kirjas lausa riiklikus õppekavas ja neljas suuremas Eesti linnas on võimalik osaleda kursustel. Tallinna Rahvaülikoolis õpetab pitsipunumist Kristiina Halberg, kes juhatab ka Eesti Niplispitsi Seltsi. Tartus juhib niplajate huviklubi Angelika Nöps, koos käiakse iga kahe nädala tagant Tartu Punase Risti õppeklassis. Narvas tegutseb ettevõtlik pitsimeister Olga Kublitskaja, kes korraldab kohapeal meistrikursusi, näitusi ja juhib Narva käsitööklubi. Pärnul on Eesti niplispitsi traditsioonide hoidmisel eriline koht ja seda paljuski tänu Pärnu Pitsistuudiole, mis on Eeva Taltsi juhtimisel tegutsenud juba kümme aastat. Eeva Talts on välja andnud ka raamatu “Eesti niplispitsi mustreid” (2003).
Niplispitsi Seltsi juhataja Kristiina Halbergi sõnul on tõsiste pitsitegijate arv Eestis praegu 40 inimese ringis ja see on tema arvates päris suur arv, kuna niplamine on keeruline ja ajamahukas töö. Kui vanasti kasutati niplispitse voodipesu ja rahvariiete kaunistamisel, siis tänapäeval raamitakse paljud tööd ära ja pannakse seina peale.
“On ju kahju panna ilusat käsitööd, millega palju vaeva nähtud, kohvilauale linikuks, kus see mõne aja pärast plekiliseks muutub,” muigab Kristiina Halberg. “Olen märganud, et viimasel ajal on hakatud pitsi kasutama rohkem ka riiete kaunistamisel. Mul endalgi on niplispitsiga ääristatud kostüüm. Meil teevadki niplamist kõik pereliikmed: mina, abikaasa ja kolm poega ka.”
Niplamisel kasutatakse pitsipatju. Tänapäeval kinnitatakse pits padjale nööpnõeltega, vanasti kasutati selleks puittikke või kalaluid. Viimaseid kasutatakse Kihnus veel tänapäevalgi. Niit keritakse pitsipulkade ümber ja niplamise põhiliseks töövõtteks ongi pulgapaaride, see tähendab niitide keeramine ja ristamine. Niplamine nõuab üksjagu matemaatilist mõtlemist. “Olen ka enda õpilaste juures märganud, et neil, kelle lemmikaine on matemaatika, tuleb ka niplamine hästi välja,” kinnitab Kristiina Halberg.
Haapsalu sall
Haapsalu armastab legende ja valget värvi. Pitse ja käsitööd armastatakse selles väikeses suvituslinnas samamoodi. Puitpitsid kaunistavad linna sajandivanuseid madalaid värvilisi nukumajasid; valged pitsilised Haapsalu sallid ja rätikud, mis on kootud kohalike osavate näppudega naiste poolt, on hinnatud nii Eestis kui kaugemal.
Legende armastav Haapsalu pakub ilusaid lugusid ka pitsiliste sallide kohta. Arvatakse, et salli ajalugu ulatub 19. sajandisse. Seda enam täpselt ei teatagi, kas õhuliste sallide kudumisoskuse tõid linna Vormsi naised, Noarootsi perekonnad või olid sallide eeskujuks Pensa ja Orenburgi pitsrätikud, mida kandsid Venemaalt tulnud suvitajad. Igatahes hakkasid kuurortlinnaks muutunud Haapsalu naised salle kuduma ja said näputööga oma sissetulekuid suurendada. Sallide kudumine ja müümine toimus suvel mere ääres promenaadil. Jahedatel suveõhtutel oli see kauplemiseks eriti hea koht: promeneerivatele daamidele sai seal pitsilisi salle müügiks pakkuda.
Haapsalu sallid-rätikud on olnud läbi aegade ka hinnatud kingitused. Isegi nii hinnatud, et neid on kingitud kroonitud peadele. Rootsi kroonprints Gustav Adolf oli esimene kuninglik isik, kellele 1932. aastal Haapsalu külastamise ajal kingiti spetsiaalselt talle kootud sall. Kauni Haapsalu salli on kingiks saanud Rootsi kuninganna Silvia ja Hispaania kuninganna Sofia.
Ka kuningannaliku hoiakuga näitlejanna Greta Garbole kooti 1936. aastal kaunis südametega sall ja saadeti talle see New Yorki kingituseks. Kingituseks kootud sallid on kõik erineva mustriga ja enamasti spetsiaalselt kingisaajale mõeldes välja nuputatud. Näiteks otsustasid Haapsalu sallikudujad meie noore presidendiproua Evelin Ilvese sallile kududa lillemustri. Kuninganna Silvia sai aga maikellukese kirjaga salli, proua Helle Meri samuti.
Kuigi nõukogude võimu alguses jäi sallide-rätikute kudumine peaaegu katki, säilis tänu tugevatele traditsioonidele ja meistritele see oskus ning 1950.–1960. aastatel kudumistöö jätkus, nüüd juba N. Liidu põhjatule turule.
Haapsalu sallid on rahva hulgas kord rohkem, kord vähem moes olnud. Õnneks on sallikudujate noor põlvkond peale kasvamas, sest Haapsalu Gümnaasiumis on juba kümmekond aastat õpetatud tüdrukutele kohalike sallide kudumist. Tänu gümnaasiumi käsitööõpetajale Siiri Reimannile ja Haapsalu Käsitöö Seltsi esinaisele Aime Edasile on Haapsalu salli lugu ja mustrid, salli kandjad ja tegijad jäädvustatud suurepärasesse käsitööalbumisse “Haapsalu sall”, mis ilmus 2009. aasta suvel.
Kui palju Haapsalu rahvas ise salle kanda armastab?
Siiri Reimanni sõnul on viimasel ajal sallikandjaid tekkinud rohkem. Ta arvab, et see on natuke seotud moevooludega ja kuna praegu on pitsilised asjad moes kogu maailmas, siis on seda tunda ka Haapsalu sallide kandmisel. Ta lisab, et tegelikult on Haapsalu naised mingil määral alati neid salle kandnud ja päris kadunud ei ole need kunagi olnud.
“Gümnaasiumitüdrukutest on kõik mingil määral uhked, et just meie linnas on selline traditsioon, ja nad teavad, et iga tüdruk meie koolis koob endale ühe salli valmis,” räägib Siiri Reimann ja tunnistab, et oma esimese Haapsalu salli kudus ta ise kooliajal. Seda õpetas tegema tema käsitööõpetaja ning hilisem kolleeg. Edasised nipid ja teadmised-oskused tulid nagu teistelgi Haapsalu kudujatel juba meistrite ja tuttavate kaudu. “Lemmikkoekirju mul eriti ei ole, meeldivad rohkem nuppudega kirjad ja vaheldus – mulle meeldib proovida uusi koekirju. Kuigi sageli kootakse ka musti salle (mida on hoopis ebamugavam kududa), on traditsiooniline sall ikka valge. Kuna ostjate seas on nõutud muudki värvid, siis meistrid koovad just seda, mida tahetakse.”
Setu pits
Värvilist setu pitsi hakati valmistama 19. sajandi keskel. Alguses kaunistati puuvillase punase ja valge lõngaga ikoonilinade ehk pühaserättide otsi, samuti pealinikuid ja mitmeid pulmakommetega seotud tekstiilesemeid. Hiljem hakati pitse heegeldama villasest lõngast, mida värviti kodus taimedega. Villasest lõngast pitsid muutusid laiemaks ja neis kasutati mõnikord kümmet erinevat värvitooni. Kuigi 20. sajandi alguses tõrjusid vabrikupitsid heegelpitsid tagaplaanile, on setu naised oma esiemade käsitööoskuse siiski alles hoidnud.
Tallinna vanalinnas Meistrite hoovis käsitööpoodi pidav Ulve Kangro on aastaid Setu pitside vastu huvi tundnud, neid kogunud, tundma õppinud ja ise valmistanud. Tema sõnul on kireva ja jõulise Setu pitsi rütmid ning värvid lähedalt seotud õigeusu traditsioonide ja sümbolitega, kusjuures igal värvil on oma tähendus. “Punast loetakse elu värviks ja see ei puudu ühestki värvilisest pitsist,” selgitab proua Kangro. “Valge on puhtuse, tarkuse ja valguse värv, samuti leina värv. Kollane ja kuldne on rõõmu, samuti teispoolsuse värv. Sinine viitab alandlikkusele ja tõele. Roheline on kevade ja uuenemise, rahu ja täieliku tasakaalu värv. Must tähendab pimedust ja kaotust, kuid samuti pärast pimedust saabuvat valgust ja lootust. Kuigi setud on õigeusklikud, usuvad nad ka loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse. Nende uskumused väljenduvad ka sümbolite tähendustes. Kasutan enda töödes vanade setu pitside motiive ja alati ka ristimärki, kuigi mõnikord peidetult, sest see on tugev kaitsemärk.”
Ulve Kangro käsitööpoes on müügil nii kleidid, vestid, mantlid kui ka kübarad, sallid, kindad ja käekotid. “See on loomulik,” leiab ta ise. “Kui keegi tellib mantli, siis ma pean pakkuma ka sobiva kübara, ja kleidi juurde teen sellega sobiva koti. Mulle meeldib heegelpitside juures kasutada ka metalli ja pärleid. Setu naiste peakatted on alati olnud pärlitega kaunistatud.”
Setu pitsi kohta kogutud teadmised on Ulve Kangro kokku kogunud raamatusse “Värviline Setu pits”. Raamatut on täiendatult välja antud juba kolm korda.
“Meil kõigil on olemas oma piirkonna värvid, triibud ja mustrid – neid kõiki võiks enda riiete või kodu kaunistamisel ära kasutada. Vanavanemate vanad pitslinikud võiks kas või ära raamida või neile padjakatte kaunistusena uue elu anda,” julgustab Ulve Kangro eestimaist käsitööd rohkem hindama.
*
Pitsisündmused aastal 2010
Pitsinäitused on toimunud Pärnus alates 2002. aastast. Peakorraldaja on Eeva Talts. 2010. aasta võistluse teema on liblikas.
24.–27. juuni – näitus “10 aastat Pärnu Pitsistuudiot”, Pärnu Kuninga tänava põhikool
24.–27. juuni – rahvusvahelised hansapäevad Pärnus
8.–11. juuli – keskaja päevad, Tallinna vanalinn
22. august – Haapsalu salli päev, Haapsalu
11.–13. november – mardilaat, Saku Suurhall, Tallinn
*
Anu Pinki foto raamatust "Haapsalu sall".
