Kindlasti on meie ajakirja lugejate hulgas päris palju neid, kellel kodus rahvariided ja
võimalik, et mitmel teist on enne peole minekut tekkinud probleem koti valiku osas. Juhuslik kaasaegne kott võib rikkuda kogu kostüümi ilme, aga ei saa ju kodunt välja minna ilma rahata, mobiiltelefoni või lugemisprillideta. Esinejatel on veel tihti vaja kaasa võtta noodid. Mida siis teha? Kust leida endale sobiv vöötasku või kott? Kõige lihtsam variant antud juhul oleks “ise tehtud, hästi tehtud”, inspiratsiooni ja praktilisi nõuandeid saab aga Eevi Asteli koostatud raamatust “Taskud vööle, kotid kätte” (2006).
Eesti Rahva Muuseumi ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu koostöös valminud raamat on varustatud rikkaliku pildimaterjaliga. Erinevate taskute ja kottide kirjeldused annavad ka algajale käsitööhuvilise piisavalt informatsiooni ja julgust näputööks. Alljärgnevalt mõned lühikokkuvõtted raamatust:
Vööle kinnitatud taskud ja käes kantavad kotid on kogu aeg olnud rahvariiete juurde kuuluvad praktilised detailid. Juba meie esiemad ja -isad kasutasid neid väikeste tarbeesemete ja raha kaasavõtmiseks. Lahtisi taskuid ja kotte kandsid nii naised kui mehed. Levinud oli ka komme esemeid lihtsalt pearätikusse siduda. Rätt seoti neljast nurgast kokku ja nii moodustus kättevõetav sang.
Naiste kõige levinum kotitüüp oli lahttasku, mis koosnes enamasti tasku seljast, tasku lapist ja sidumispaelast. Esikülg oli tavaliselt villasest riidest, tagakülg ja vooder linane või puuvillane, tasku kant põhiriidest erinev. Kaunistuseks kasutati helmestikandeid, aplikatsioone või lõngatikandeid. Tasku köideti külje peale, tavaliselt paremale poole kas seeliku alla või peale.
Kätte või käevangu võetud kotid olid varda ja (laulu)raamatukotid. Erinevalt peamiselt seeliku all olevast taskust, olid kotid alati nähtaval. Vanemad kotid olid sitsist või sitsilappidest. Raamatukotte tehti ka villasest kodukootud riidest. Alates 19. sajandi II poolest hakati neid ka heegeldama. Kotid olid alati voodriga, kas sitsist või siis omakootud linasest riidest.
Mehed kandsid vöökohale kinnitatud lahttaskuid või kätte võetud, vahel ka paeltega ümber keha kinnitatud raha- ja tubakakotte. Nahast tubakakotid tehti näiteks looma põiest, mis kuivatati, hõõruti jahuga pehmeks ja pargiti koos nahkadega. Pael või nahariba aeti äärest läbi ja kotisuu tõmmati kokku.
Riidest õmmeldud, harvem kootud või heegeldatud tubakakotte valmistasid tihti pruudid oma peigmeestele või kingiti neid pulmas peiupoistele. Nendel kottidel oli tihti kaunistuseks nimetähed või aastaarvud.
Enne tasku või koti valmistamist tuleb vaadata, et see oleks nii värvide kui ka kaunistusviiside poolest kooskõlas kostüümiga, millega koos seda kantakse. Kotid ei tohiks oma suurusega kostüümi juures domineerima jääda. Raamatus olevatel piltidel on kõigil juures ka mõõdud, nendega võiks arvestada.
Kui te olete endale kena ja värvilise koti meisterdanud, ärge seda siis hiljem kapinurka unustage, rahvuslikel motiividel kujundatud kotid on täiesti moodsad ja kantavad ka tänapäevaste rõivastega.
*
Eevi Asteli raamat “Taskud vööle, kotid kätte rahavariideid kandes” on müügil:
Eesti Rahva Muuseumi poes (J. Kuperjanovi 9, Tartu);
Tallinna Rahvaülikoolis (Estonia pst 5a, Tallinn), hind 60 krooni;
Raamatukoi internetipoes www.raamatukoi.ee, hind 63 krooni.