Kohtume „Minu Gruusia“ raamatu autori Dagmar Raudamiga (47) ühel õhtupoolikul õdusas kohvikus Pikal tänaval, et teetassi taga rääkida Dagmari kaks ja pool aastat kestnud eluperioodist Tbilisis sealse Eesti Vabariigi saatkonna konsulaarsekretärina.
Dagmar, kui palju on Gruusias üldse külma aega?
2007. aastal oli seal sajandi külmim talv. Detsembri keskel, kui pidasime saatkonna rahvaga jõulupidu, hakkas sadama laia lund, nagu filmis. Lumi jäi maha veebruari lõpuni. See oli täiesti uskumatu lugu ja ega grusiinid talvega hakkama saa. Majad on soojustamata, aknad suured ja logisevad. Mu kodu oli nii külm, et magasin kõik need kuud, müts peas, dressipluus seljas, villased sokid jalas. Aga tegu oli siiski erandliku talvega. Teistest talvedest mäletan, et ka jaanuaris oli piisavalt soe, et minna hommikumantli väel terrassile kohvi jooma. Sokid tõmbasin siiski jalga.
Talv mägedes on muidugi teistsugune. Gudauri ja Borjomi piirkonnas on ikka lumi maas, päike paistab lumistele mäetippudele. Kliima mõttes on Gruusia mõnus paik.
Kuidas grusiinid jõule tähistavad?
Kuna ainuke ametlik usk on Gruusia õigeusk, siis kiriklikult peetakse neid pühi samal ajal nagu meil vene õigeusu jõule – jaanuari alguses. Kuid grusiin on kaval, nii riiklikult kui koduses ringis tähistatakse ka kristlikke jõule. Nii et kui jõulumöll 24. detsembrist peale hakkab, siis see lõpeb kusagil alles pooles jaanuaris, kui õigeusu järgi on vastu võetud ka uus aasta. Linn kaunistatakse ära muidugi juba väga varakult ning grusiin võtab rõõmuga vastu kõik tööst vabad päevad. Aga kõige tähenduslikumad on neile ikka Gruusia õigeusu jõulupühad jaanuaris.
Millised on traditsioonilised Gruusia jõulukombed ja kuidas saabub aastavahetus?
Jõulud on ikkagi kirikuga seotud, käiakse öistel missadel. Aastavahetuseks kaetakse kodus veelgi rikkalikum laud kui tavaliselt või pannakse restoranis laud kinni ning minnakse perekonna ja suguvõsaga sinna pidutsema. Pärast südaööd hakatakse käima külast külla tuttavatele head uut aastat soovimas ja ikka igal pool istutakse, juuakse ja süüakse.
Suguvõsa kogunemine pühadeks pole vist väga keeruline, sest sealses elukorralduses on üsna tavaline, et suur pere elab ühe katuse all.
Jah. Isegi need noored inimesed, kes saaksid endale lubada isiklikku korterit, eelistavad sageli elama minna vanemate või ämma-äia poole. Tihti elab seal ka muid sugulasi: onud-tädid ja nende lapsed. Korterid on neil väga suured. Kui mina Tbilisi läksin, polnud mul mingit eesmärki hakata elama suures korteris. Tahtsin 2-3-toalist korterit, aga mulle öeldi, et selliseid polegi. Heas korras korterid on 4-5-toalised.
Kuidas mitme põlvkonna kooselamine toimib? Majanduslikult on kindlasti lihtsam, aga kas mingeid probleeme ka on?
Mina näeksin probleemi, aga nendele pole see mingi mure, et kõik on üksteise eluga kursis, köök on veel täis naabreid ja külatädikesi, kes siis su eraelu üksipulgi ära lahkavad. Otsuseid tehakse teiste eest ja ühiselt. Seesama punt tädikesi, kes köögis istub, sunnib suguvõsa noori naisi ka mehele minema.
Vanemale põlvkonnale on vastuvõetamatu naiste iseseisvus läänelikus mõttes. Noored grusiini tüdrukud, kes lähevad välismaale õppima – ja haridust väärtustatakse seal väga – ei taha enam eriti kodumaale tagasi tulla. Oma kodumaad armastab grusiin aga kangesti.
Edasi loe ajakirjast!
