Öeldakse, et iga reis on kordumatu. Aga selleks, et kordumatus saaks eriliseks just meile kahele, on enne vaja ikke tõsiselt plaani pidada, nagu Joosep Toots ütleks. Vaatan mõttes oma passi ning jahmatan: kohe-kohe saan 63! On ju arutu plaanida retke, mis selgelt üle füüsilise jõu. Mis sellest et teised jaksavad, mis sellest et Hillary sai hakkama Mount Everestiga, mis sellest et keegi ka Mariani sügavikku sukeldus. Ja mis sellest et veel aastat seitse tagasi tegin jalgsi ära Annapurna suure ringi. Nüüd on aeg, mil tuleb teha oma plaan, et jaksaksime koos emandaga ühiselt rännata.
Olen olnud väga püsimatu, janunenud elada mitut elu ühe eluaja jooksul. Pimedatel sügisöödel ekslevad mõttekillud mägedele ja tormakatele jõgedele, paikadesse, kus kunagi oldud ja kuhu veel tahaks minna. Unistustes olen ma ikka seesama visa ja vintske, veidi üle kahekümnene nooruk, kes varasel aprillihommikul rabamännikus metsisekukke jahtis, Karjala metsades karusid kimbutas, suveöödel lakkadesse kippus ja võidu varase päikesega ametisse kihutas. Iseendale jään läbi oma aja ikka muutumatuks, jõuliseks ja sitkeks vennikeseks. Jaa, aga tegelikkus on karm, sest hommikuti vaatab mulle peeglis vastu kortsulise näoga vananev mees…
Selsamal sügisööl, mil vaagisin uusi reisiplaane, meenus mulle ühe vanema mehe tarkus: armastage neid sõpru ja lähedasi, kes teil on, kunagi ei tea, kauaks nad meile jäävad. Hoolige neist! Nii otsustan unustada oma karmid mäed ja rasked ronimised – puhkus peab tulema mõlemale lahe! Peame ju koos võrdselt lõpuni minema, ikka mõlemale jõukohaselt.
Nii saabki meie seekordseks reisisihiks Mekong: suur jõgi, mille tumedad veed roomavad karmide kallaste vahel. Jõe algkodu on Tiibeti platool, kus pisike veeriba niriseb liustikult, kuid mille määratu veemass lõpetab oma loksumise alles 4500 kilomeetrit hiljem Lõuna-Hiina meres. Mekong liidab ja lahutab kümneid rahvaid, toidab ja katab miljoneid. Siin on kõike: tasast laiska laia vett, tormakaid kärestikke ja kaljude vahelt raskelt kukkuvaid koski…
Esimesed muljed
Alustame vastuvoolu Kambodža pealinnast Phnom Penhist. Rõõmutu linn, igav hoonestus, vaesus, räpasus ja sandistatud inimesed on pärand punastest khmeeridest. Elamine on siin turistile odav, toit vaimustav. Nostalgilises Prantsuse kvartalis on maju kenasti renoveeritud. Müüride taga oriendi paraadlikus – kuningate troonisaal. Palees on välja pandud lademetes kuldselt läiklevat paraadvärki, mannekeenide seljas küütlevast kangast ametirüüd. Kõrvalaias on Hõbedane pagood – viis tonni hõbeplaate põrandal, altaril 90 kilo kaaluv kullast Buddha, kappides tuhatkond pisemat kujukest ja kuldsel troonil ülipüha rohelisest jadeiidist jumalakuju – riigi tähtsaim pühamu.
Kiviviske kaugusel asub rahustavalt rohelise aiakesega roosaks võõbatud suursugune hoone: khmeeri rahvusmuuseum. Saalides tumedast basaldist askeetlikud, kurjavõitu olemisega mütoloogilised hindu jumalad, segiläbi kivist kuningatega, kõik seisnud sajandeid rangetes poosides. Jumalate nägu kuningad või kuningate näoga jumalad? Meile võõras ja kauge kultuur, aga silmale nauditav ja üsnagi mõistetav mõista tahtjale.
Paaditame vett mööda edasi. Pikk kitsas sampan (seitsmemeetrine plankudest paat) säilitab tasakaalu, kui istume liikumatult, tagumik paadipõhjas, jalad vastu pardaid ja kogu reisikraam süles. Liiklust jõel jagub. Sarnased sõiduriistad, koormatud riisi, liiva, telliste või reisijatega, ujuvad mööda ja vastu. Lehvitame. Lastid on rohkem kui rasked, laevukeste parrast lahutab veepiirist vaid mõni värisev sentimeeter. Suurematel paatidel on laiust ja pikkust rohkem, aga needki on ikka sama kitsalt kipakad, mõnel uhkemal kajutid turistidele; ahtris paarist lauajupist meisterdatud kempsuputka, mille varjus saab kõõludes ja uksepiidast kinni hoides oma asjad otse vette aetud.
Jõgi haruneb, libiseme paadiga puude alt võssa, ehmatades üksildast kotkast. Lind jälgib meie lähenemist, lastes kuuldavale kägisevaid häälitsusi.
Siis ilmub jõekäänu tagant ujuvate saarte eelsalk. Tulvavesi oli need sügavamast metsast pärinevate vettinud puunottide ümber põimunud liiliate, hüatsintide ja nendest läbi kasvanud rohu saarekesed siia toonud kusagilt ülaltpoolt. Saarekesed aga ujuvad meist mööda, mõned vaid kübarasuurused, teised toasuurused nagu punutud vaibad, kandes kaanidest, konnadest, tigudest ja madudest koosnevat meeskonda. Kentsakas, pruuni sulestikuga kuretaoline nokaline sõidab kaasa suuremal alusel ja paistab, et laud on tal rikkalik.
Tuunitud kaatrid ja lummav loodus
Möödas on õndsad Kiplingi ja Sommerset Maughami ajad, mil kirjamehed paadis varju all külitasid, piipu popsisid ja vee voolamist kuulasid. Uus sajand on vetele toonud nokatsitega motomehed, kes oma tuunitud kaatrite hobujõududel röökida lasevad. Paatidel võimsad Honda mootorid, pika torujupi otsas laevakruvi, mis meetritepikkuse vahupilve sisse vikerkaare viskab ja laevukese esiotsa lainetele hüplema tõstab.
Graniidist kanjonite vahelt lahvatab tohutu müraga vetekaskaad. Uudistame ja imetleme Kagu-Aasia suurimat koske. Suurvee ajal muutub tormav veemass ühtseks möirgavaks koseks, nüüd kuivemal ajal on sadade meetrite kohta kümmekond eraldi juga.
Kõnnime palmiridade vahel. Varikatuse all sebib pisike krimpsus eideke, mitmes tahmases potis vaaritatakse maitsvat rooga. Mekime ja saame lummava maitseelamuse.
Mekong valgub eespool laiaks nagu meri, kohati on kallaste vahel kilomeetrid pruuni vett. Paar päeva ilmestavad teekonda saared, kokku sadu, pisemad vaid toasuurused, suuremad paarkümmend versta pikad.
Aastavahetus
Naudime jumalikus rahus ja vaikuses aastavahetust Koh Dongil. Siin, suurimal saarel saadame igavikku aasta viimase loojangu, läbi lahja udu kaob väsinud päike silmapiiri taha, lillakashallid pilved peegelduvad tumenevas vees…Kodus on alles keskpäev.
Saarel on mitu küla pisikeste templitega ja sümpaatne klooster, aga aastavahetust siin ei tähistata, neil on oma ajaarvamine.
Jaanuari esimesel hommikul sõuame naabersaarele, kus on mõnus liivarand ja vesi ujumiseks paraja soojusega. Jõgi, mis näiliselt laisk ja unine, näitab voolu varjatud väge. Kolm-neli sammu kaldast ja hoovus veab liivavalli jalge alt, vajun sügavikku, altpoolt tulev külmem vool hakkab kaasa vedama. Lahmin madalikule tagasi, parem madalas sulistada.
Loojangu eel tuleb paadimees, lahkume saarelt. Vee peal avaneb imeline pilt: kogu avarus on täis haabja moodi paadikesi, igaühes mees, kes viskevõrku heites osavalt balansseerib kipakas paadis. Sellist kalapüügiviisi harrastatakse kõikjal Aasias.
Õlilambi valgel uneleme koloniaalstiilis tiikpuust villas, nakitseme oivaliselt küpsetatud kalakesi. Kauge kalda varju kukub roosatava jaanuaripäeva viimane valgus. Kusagil maade ja merede taga on uusaastaballid ja saluudid… siin on vaikus ja veelinnud.
Kosed ja kohviistandus
Maabumissillal valitseb valjuhäälne segadus ja korratu rutt, kui suur hulk oma pakke kandvaid väikesi inimesi maale ruttab. Tuk-tuki (järelkäruga motikas) juht kihutab kui pöörane – kõik, mida näha tahame, kaob punakasse tolmupilve. Hotell osutub mõne toa ja õitsva aiaga troopilise puu plankudest majakeseks, millel idüllilises Laose stiilis katus. Laenutame aegu näinud ja inimesi tundnud rattad (need on tõesti logud!) ja logistame vaevaliselt mägede poole.
Siin, kulunud kivivarede ümber seisis aegu tagasi muistsete khmeeride suursugune pealinn Champassak, mis rajati kolmandal sajandil või palju varem (kirjasõna sellest vaikib). Kõrgeima mäeküüru tippu ilmestab üüratu kivilahmakas. Ümbrus avaldab tänagi muljet: karmid kaljud, roheline avatus, kaugemal väänleb mustjas Mekong. Õhtu teritab lõhnu: köökidest imbub kirbete vürtside ja karri jõulist leitsakut, roogade lõhn lämmatab looduse aroomid.
Idas ärgatakse enne valget, nii istumegi enne päikest kastiautos koos külatäie naiste ja pampudega. Veok veereb tillukesele praamile, see paneb oma diisli lõugama ja pressib risti läbi pruuni tormaka vee. Meid ahvatleb paar kaunist koske Mekongi lisajõgedel (nägime pilte postkaardil), veel tahame oma silmaga näha siinseid kohvi- ja teeistandusi. (Bolaveni platool kasvab kuulus Laose kohv, mida saab maitsta vaid Prantsusmaal, mujale seda kraami ei jätku.)
Reisirõõmude hulka kuuluvad alati meeldivad juhused. Jäime ühest sõidukist maha ja sattusime teise peale, mis viib meid kogemata külla, mis ongi kohviistanduste keskel. Mäetipp sihiks silme ees, marsime ülespoole, päike on juba keskpäevaselt kõrvetav. Mäeveerud on täis ristuvaid rajakesi, mis kulgevad näiliselt eikusagilt eikuhugi. Küsime teed. Tolmuse mahagonivärvi nahaga kohalikud on kobaras ümber kaardi, vehklevad ja seletavad, sest ega asiaat ei tunnista võõrale mitteteadmist. Mehed lihtsalt ei teagi, milleks on atlas. Tuleb lihtsalt küsida: “Waterfall? Tad Fan?...” ja kümme kätt näitab õiges suunas. Punaka mullaga rada ringleb läbi lõputute kohvipuusalude, kus valgete õite vänge aroom suisa hullutab. Puu rohekaspunased marjad on aga maitselt läilavõitu.
Koopad
Helekaduva loojangu taustal värvuvad mäed tumedaks. Mõte ei anna rahu: tahaksin teada, mida varjavad need müstilised mäed, mis on nende sisemuses. Koopad? Millised need on? Uurime laevamehelt, millised neist on kõige suursugusemad ning kuhu ja kuidas on mõistlikum minna. Soovime olla sõltumatud käskudest ja keeldudest, seega rendime mägirattad. Nende rent maksab kolm dollarit, aga tegu on korraliku sõiduriistaga, millega rahmeldame nädala ringi, tallame tolmuseid külateid, trügime edasi mööda kiviseid kuivi jõesänge, rassime juurikatel ja kihutame üle peenikeste kitsaste bambussildade.
Maabume Pak Ou koobaste juures, paik on püha juba ammustest aegadest. Rahvas trügib treppidel nagu kartes, et midagi jääb nägemata, nende seas trobikond munki sinepikollastes ürpides, kootud mütsid peas. Koobastik koosneb ülemistest ja alumistest käikudest. Kaljunukid, orvad ja kivilahmakad on täis kuhjatud Buddha ja tema õpilaste pronksist, puust ja kivist kujusid. On uhiuusi kullaläikelisi ja värvilõhnalisi, on sajanditaguseid tolmuseid, kaugemad kaetud nahkhiirte sõnnikuga, on kõdupuidust kokkukukkunuid, on viltuvajunuid vaserohelisi. Põletatakse kirbelõhnalisi suitsuküünlaid, õlilambid tahmavad seinu.
Käib ju siit senini läbi kaubatee, kaupmehed, kelle koormad kärestikest kadudeta läbi saavad, võtavad seda kui Buddha soosingut. Tuuakse annetusi.
Täna koperdab kivistel astmetel käratsev jõuk võõramaalasi, rikkaid igast ilmanurgast. See on rahvas, kes on maailma kõik tähtsad paigad ära näinud, lootes leida siin ilmaotsa koopas kadunud aegade rahu, tabada müstikat, mõistatada mõistmatut… Neli vana külmetavat munka istub toolidel, jalad istumise alla sätitud, nende luiste sõrmede vahel libisevad palvehelmeste lõputud ringid. Loitsujorin. Aeg-ajalt krooksatab üks ja läkastab liivale süljeläraka, teine sügab oma kiilaspead villase mütsilotu all ja kratsib mõnuga kaenlaaluseid.
Turuelamused
Õhtu laskub vaikselt maa peale, meie paat popsutab Luang Prabangi, kunagisse riigi vaimsuse pealinna, kus toimetas õitseajal sada kloostrikooli, uulitsatel sebis vormis ametimehi ja kandetoolides õõtsusid uhked emandad. Sõjad panid elu seisma, rikkus kadus liiva. Ja nüüd! Luang Prabang õitseb ja särab jälle! Majad vuntsitud, villad üles löödud kui peiud pulmadeks, kloostrite punased katused keset lopsakat rohelust, luikvalgete pagoodide tipud kullaläikes.
Pühakodade ümber hõljub õhtune rahu. Mungad lõpetavad päeva palves, luuamehed pühivad, kärumehed kärutavad prahti, aednikud kastavad juurvilju ja pesijad riputavad palakaid kuivama. Vägivaldselt lõhutakse vaikus: kumedalt kõmisevad kongid, kurjalt põrutavad hiigeltrummid... nähtamatu dirigendi takti järgi algab kloostrites mantrate lugemine. See sõnade vulin on kui mere lainetamine: kord valjemini, siis nagu rahunedes ja seejärel jälle rahutuna vastu kallast lajatades. Vaimuliku liturgia kajab vastu mägedest, siis pikk hetk harrast vaikust – kuni hämarat linnakest täidab maisem, kauplemise kära. Turistidele avatakse ööturg.
Elan sisse turumaailma. Muretu Laose külamees tossutab ristijalu istudes kes-teab-mitmendat piibutäit oopiumi, seda kraami on siinkandis laialt, nagu ka aega. Aega lesida laisalt ja kuulata, kuidas riis põldudel kasvab... Tururidade taganurkades on ridamisi vanamehi: vanad hambutud mehed, vesistavad silmad kissitamas kollase nahaga kaetud pealuus. Väikesed vanad näod on sügavates kortsudes, peas turritamas hallid juuksetüükad. Ätid sirutavad välja oma kondised kortsulised käed, süles pühvliluust uuristatud piip, ja kordavad oma paljaste igemetega: “Mister opium.” Vanameeste pilgud on ahnusest valvsad, iga võõras, kes kaubapakkide vahel kakerdab, annab lootust teenida. Siia turu salanurka satuvad juhuekslejad ja tulevad kindlad teadjad-tahtjad.
Kudujate naiste ja neidiste uinutav jutuvulin meenutab tuvipaaride kudrutamist räästa all. Tüdruk tõuseb telgede tagant, ilus mustakulmuline, soojade silmadega Laose tüdruk, ta armas aasia nägu on naerul. Graatsia astub lähemale, seelikusiid sahiseb, kitsas pitspluus silitab neiu habrast ihu, peened sõrmed rullivad lahti riidepalle. Müstiline siid – sama ilus kui kuningate aegadel. Libistan sõrmedega sallidel, tõstan õhulisi värvilisi kangasiile, värelev loojanguvalgus muudab siidi toone soojemaks. Sallivirnades on sada värvi, valin kaasa pojale siniseid, emandale kuldkollaseid ja endale punaseid toone. Koos siidipambuga saan kaasa Laose hurmava naeratuse.
Viimased päevad on tuulised, laine õõtsutab, tuul lõõtsub. Lõpetame liinilaevaga Ventianis, edasi lendame Bangkoki.
*
Madis Eelmaa on teinud reisisaateid raadios ning kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele, andnud koos Tiina Jokineniga välja raamatu “Aasia hinge otsingul”. Käesolev lugu on Madis Eelmaa esimene kaastöö Elukirjale, et julgustada ka teisi omaealisi iseseisvalt ringi rändama. Koos abikaasaga on nad käinud Himaalajas, Boreneol, Indoneesia vulkaanidel, Komodol, Birma ja Laose mägihõimude juures ja mujal üsna vähekäidavates paikades – ja ikka nii-öelda metsikult, kasutades vaid kohalikku transporti, oma kaht jalga, ratast või paati.
“Mägedes on ette tulnud ka naljakaid olukordi, kui kohalik turismiamet teeb statistikat ja andmebaasides lõpeb vanuse kriteerium kusagil 55 aasta kandis. Nad on üsna üllatunud, et sellised vanurid veel nii kõrgele ronivad,” naerab 63-aastane rännuhimuline mees.
*
Mekong – jõgi Kagu-Aasias. Saab alguse Tiibetist, voolab Hiina Yunnani provintsi, Birma, Tai, Laose, Kambodža ja Vietnami kaudu Lõuna-Hiina merre. Pikkus umbes 4500 kilomeetrit.
