Kui ma noor olin, siis tundus, et aastad venivad uskumatu aeglusega. Lapsepõlves andis iga suve oodata. Oli tahtmine ruttu-ruttu suureks kasvada, elama ja tööle hakata. Mida aeg edasi, keskeast kaugemale, seda suurema kohkumusega märkan, kuidas aeg lausa lendab ja aastad justkui pudenevad käest. Kuid ükski neist ei kao jälgi jätmata. Maainimesena tean, et külvi- ja kasvuaeg kokku on hoopis pikem kui lõikusaeg. Kiire on olnud alati, kuid lõikus ja saak annavad hinnangu nii külvamisele kui kasvamisele. Vili salve ja uudseleib lauale, see oli eesmärk.
Umbes sama on inimese eluga. Nooruses raiskame aega tühja-tähja peale. Kui taipame, ei jõuagi enam nii palju vajalikku ja head teha kui tahaksime. Elu on küllalt pikk, ühed leiavad oma eesmärgi, teised mitte ja jäävadki seda otsima. Näiteks armastust. Üks tark mees on arvanud, et me saame vanaks liiga ruttu ja targaks liiga hilja. Tunnen ise ka aeg-ajalt, et vanadus tuli kätte nii ruttu, et tarkus ei jõudnud järele.
Kui mu mees Aleksander neli aastat tagasi suri, tajusin enda ümber suurt tühja ruumi. Taipasin väga valusalt, kui kallis minu Sass oli mulle olnud ja et ma oleksin pidanud talle seda mõnikord lihtsalt niisama ütlema… Ta oli sooja suvehommiku sarnane inimene, alati mõistev, igas olukorras toetav. Meie õnnelik abielu kestis 53 aastat. Meil on kolm last ja viis lapselast. Mul on kahju, et Sass ei saanud vanavanaisaks, mulle sai see õnn osaks juba teist korda.
…Nooruses oli alati kiire. Tõsi, tööd oli tõesti palju, olin ju kombainer. Töötasin selleks, et inimestel jätkuks leiba lauale. Tegin sama tööd juba sõja-aastatel ja tajusin, kui tähtis see oli, leiba jagati ju grammidega ja ainult vett sai peale juua. Nüüd, aastate kõrgusel, on kiire üle läinud ja aega jääb ka mõtlemiseks ja meenutamiseks. Ma ei taha kellelegi etteheiteid teha, aga hinge on riivanud mõned vihjed, justkui oleksime meie, nn. nõuka-aegsed teinud tühja tööd ja teeninud võõrast riiki. Ei, me teenisime oma rahvast, harisime oma maa põldu, kasvatasime ja lõikasime vilja, et elu saaks edasi kesta. Tahaksin tänada ja tunnustada kõiki Eestimaa naismehhanisaatoreid, kes minuga samal ajal seda rasket mehelikku tööd tegid. Viimati saime kokku läinud suvel Tartumaal Eesti Põllumajandusmuuseumis. Kõik, kes elus, on ka täna tegusad ja rõõmsad. Ei me nurise raskete aegade üle, sest oleme näinud ja üle elanud palju raskemaid.
Uus aasta on alanud. Loodame, et see tuleb hea ja ilus meile kõigile. Viimastel aegadel on aastatele lisanimesid antud. Mis oleks, kui nimetaksime vastalanut ARMASTUSE AASTAKS? Osatamist, kättemaksuhimu, paikapanemist ja lausa vihkamist on ümberringi palju olnud.
2010 on valimistest vaba. Jäetagu siis ometigi see parteidevaheline üksteise põlastamine ja vigade otsimine kas või ajutiseltki tagaplaanile. Viha väsitab. Armastus aitab elada.
Elmina Otsman Tarvastu vallast
